Olen maininud oma tutvusringkonnas, et õigel ajal sai alustatud heinatööd. Tahan tänada Tiidumaa, Ranga, Neeme ja Vahi taluperesid, kes panid õla alla. Kui mul oli puudu sobivast kogusest heinast. Aitäh, kui teaksite kui tänulik ma sellest abist olen. Üldse olen nendele tänulik, kes toetavad ja on alati abiks. Ja kõige suuremad tänusõnad lastele, kes pidid mitmeid kordi ka ilma minuta heinatööd tegema, õnneks leidus inimesi, kes appi tulid ja isegi teine pool mõned hangumised kaasa tegi. Kuid eks asja ajamisi veel jätkub ja ega sügis enam mägede taga pole. Ees jälle muudatused pere elus. Mina olen valmis nendeks muutusteks.
Kurb olen, et mõned inimesed nii nõmedalt käitusid viimasel minutil, kui tahtsin heinamaad niitma hakata Likemetsas. Kuid eks aeg näita, mis edasi saama hakkab. Arvan, et kes Likemetsa talu maad enda hooldada võttis on rahade peal väljas. Eks näe kas mu ennustus selle mehe puhul peab paika järgmisel aastal.

Sai üks päev käidud korilast mängimas Leetva rabas. Asub see Hüpassaares, kus asub Mart Saare sünnikodu. Ega rohkem ei viitsinud, kui 5 l. Oli vaja sõita Suisleppa, kust ostsin uue kõrgsurve pumba russile. Nüüd siis teadmine, et midagi tühjaks traktorist teha ei või, siis ootab kaos. Kui oleks uue pidanud hankima, siis oleksin pidanud välja käima sõltuvalt firmast, kust ostnud oleks 200 ja 300 eurose kulutusega. Mu russ on olnud ikka järjepidevalt kohalike meeste uudishimu orbiidis. Teatud kordadel kui asi on kriitiline, siis ma eriti miskit välja ei räägi. Välja keerutanud
Herta viibib veel jätkuvalt paarituses. Tundub pika innaga loom olevat. 
Mis edasi tulemas, plaanime perega läbi viia ühe koolituspäeva loomadega suhtlemisel ja nendega ohutult läbi käimisel. Ehk siis millest saavad alguse suured probleemid, mida teeme valesti. Minu kogemused on pikaajalised ning olen läbinud täiendkoolitusi lemmikloomade alal. 

Minu turvameeskond. Oi kui palju põnevat olen ma nendega korda saatnud. Ükskõik kus ma ka ei viibi, ümbritsevad nad mind. Aiamaal käies ootavad viimase servas. Olen pidanud kinni metsas 5 liikmelise metsavarga pundi. Alul oli küll peamees, kes 60 aastane kõva mees, kes näitas veel rusikat, kuid taltus koerte ringkaitsest ja kergelt urisevaid koeri. Ei tohi alahinnata koerte ustavust oma perele.
 
 

Iga päev on minu jaoks eriline. Päeva teeb eriliseks, kui ma olen midagi ära teinud ja miskit korda saatnud. 
Juba see, et olen saanud piisavalt lebotada, et mõtteid alanud päeva ees, et mida teha...? Esimene asi millele ma ennast pühendasin oli tuua saepuru kohalikust saeveskist ja vahetada välja allapanu kanadelt. Hea mõte, kuid esimene asi sain kanadelt pahandada nende munema minemise segamisest. Vahepeal sai tehtud üks metsa matk, kuigi mul oli veel mitmeid plaane. Kuid mustsõstraid ei jõudnud korjata nendest veel vähem mahla aurutada. 
Olgugi vaatamata kirjule ettetulevatele päevaplaanidele jõudsin kõik plaanitud tööd siiski tehtud. 

Kui uudiseid jälgida, siis mis toimub meie kuulsas Tori hobusekasvanduses. On ikka teemad, kõik väärikad ajalugu kandvad hobuvarustus viiakse üle Ülenurme muuseumi... miks? Tekitanud on hobuinimestes ja muu ümbruskonnas, kogukonnas äärmuslikku segadustunnet... Hetkel kes haldajad ning hoolega püüdnud säilitada olemas olevat võetakse kõik ja viiakse lihtsalt, suurematest selgituste jagamisest keeldutakse. Fb jagati fotosid väärikatest, eakatest vankritest kandes mitmekümnete aastate taguseid ajaloolisi lugusid. Mitmetes kuulsates filmides osalenud jne... usun see loetelu on piiramatu. Tegelikult on Tori Hobusekasvandus siiski pea kahe sajandi vanune, pika ajalooga kohake... Minu üks lemmikraamat ,,Seltsimehed Torist". Kus kirjeldati, kuidas Nõukogude võimu algusaastatel võideldi veterinaaria valdkonnas uute sammude eest hobusekasvatuse püsima jäämises, kus avastati, miks palju varssu suri ja mis põhjustab hobustel suuremal määral koolikuid. Ja kuidas võeti hobusekasvatuses tarvitusele antibiootikum penitsilliini valdkonnas. Kuidas õpiti läbi raskuste ning olukordade.
Miks kirjutan Torist.. see on mu esivanemate sünnikoht.. Püüdsin sinna kunagi praktikale pääseda Härra Kavvaku käe alla, kuid kahjuks pidin tol korral tõdema, et Torisse jälle uks sulgus. Kuna praktikantide poolt oli kohad täidetud ja minu jaoks enam kohta polnud. Olin tol korral nõutu, siis pöördusin Karuse kolhoosi esimehe poole Eduard Viipsi kirjalikult. Kes ka viisakalt vastas, et ka neil praktikantide kohad täis. Ja kujutage ette, et kõik asjad oleks nagu läbi kukkunud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ja aasta 1991 aasta detsembris, kui osalesin Eesti Loomakaitse seltsi heategevuse jõululoosi üritusel vabatahtlikuna, siis tolle päeva õhtul sain ma teada, kuhu ma lähen praktikale. Evi, kes tookord toda üritust juhtis, tekkis päeva lõpus väikene jutuajamine, kus mainisin, et otsin veterinaaria praktika kohta ja siis sain ma koha alustava Eesti esimesse erapraksisesse Tiina Toometi kliinikusse. Ma ei osanud tol korral siis midagi vaimustust mõelda ega öelda... Puudus avatud empaatia, vaid suletult mõtlesin jälle, et oh jah linna praktikale, kuid lükkasin tolle segase tunde-mõtte tahaplaanile ning võtsin otsustavaks oma positiivse optimistliku hoiaku ning alustasin oma põnevat, seikluslikku ning huvitavat vaheldusrikast praktiseerimast praegu Eestis nime teinud loomaarsti käe all. Oli vast aasta, sellest juba detailsemalt hiljem, kuidas mul see praktika aeg kulges ja mida õppisin. Ja pean tunnistama, et tema käe all õpitud on mul elus väga palju abiks olnud. Ma arvan, et Tiina nimi on mu varasematest blogilugudestki läbi lipsanud... Igal juhul meenutusi mitmelt rindelt...

Väga kummaline on elu, aga samas imeline ning mõnus, kui asjad laabuvad suunatud suunas. Isegi Lorenzo uue kodu leidmisel... Hämmastav millise kiiruse võivad kõik asjad võtta. Kui neid tuleb siis lausa uksest ja aknast. Tasutud on silotegijatele. Talvele vastu minna ilma võlata.
Sain teada, et paaritusel olev mära on lõpuks indlema hakanud. ... mainin vaikselt pisar tuli kohe silma. Tekib võib olla küsimus mõnel miks. Lihtsalt, et järgmine aasta puhtatõuliselt loomalt sama tõuga paaritades, et jätkuks ikka tõri tõugu oma majas edasi. Olen ammu soovinud sügavalt südamest oma kasvatatud puhtatõulist tori. Teen asja südamega.
Isegi Lorenzo uue omaniku kuulsin üllatusnooti, et ma pidavat esimene omanik olema, kes uurib asja, kuidas poni uude koju jõudis. Ma ei tooda ponisid raha eesmärgil, et teen oma töö siis edasi peavad juba teised jätkama.
Saatsin täna hommikul vanema tütre reisile. Sain veel ühe üllatus uudise osaliseks.
Ja päeva täna hommikul ju kaunis ja päikseline, aga kahju, et pole saanud rohkem heina koristada. Mingi päev panen uuesti niiduki taha ja ühte pisikest tükki niitma, sest enne Varbolasse minekut peab seegi tehtud olema.  
 

Mis vahepeal head juhtunud, heintega on peaaegu ühel pool. Silo ka tehtud. Üks koorem heina on veel vaja koju saada. Siis pean hakkama uurima heinarullide osas. Lahtist heina on arvestatud ööseks ette andmiseks. Veel hankima söödavilja... Üks planeerimiste, arvestamiste jada see loomapidamine. Nii see on, nii kaua kui jaksu ja tahet ikka pidada sobivas arvus hobuseid. Ületada oma võimeid ei tohi.
Leidus ka meie ponile ostja, hetkel on broneeritud, tänase päevaga selgub millal järgi tullakse. Ja eks kahjutunde pisar vaikselt poetatud. Kuid teadmine, et saab hea kodu ...
Oi on inimese hing, kiigatud ka Likemetsas toimuvale... on kaval mees. Lasi teisel mehel maha niita. Eks näe, mis edasi saamas on.
Nordikuga peab igapäevaselt tegelema. Hetkel pole ma saanud mahti teha otsingu tööd temaga. Ei ole aega olnud, lisaks kodus vähe olemisele veel kahes kohas töötamisele. Ei ole olnud kerge olemas olevat koormat kanda. Tänusõnad pea täisealistele lastel ja Olavile, kes super vastupidanud on probleem kiusatustele ja aidanud oma füüsilise jõu ja kohaloluga, muidugi mõned korrad isegi teine pool oma füüsilise poolega väheke abiks olnud. Marjaks seegi, hea et pole veel töötasu küsinud. Suht kummaline inimene ta mul, seepärast ma tema abi ei küsi.
 Mis veel parim saab olla, kui asjad liiguvad. Mul veel üks pisike 0,25 ha tükk maha niita ja kokku panna. Septembris talvine loomapidamis hoone tühjaks vedada. On tulnud sõnniku tellimusi, pean need täitma.
Täna on see päev, mis otsustab siis järgmise aasta. Nüüd on kindel, et vähemalt kaks poni pean kindlalt ära paaritama. 
Augustikuu tõotab väheke sama töine ja aktiivne olema, nagu juuli, kuid seekord juba tööd ka ponidega. Mõte jälle osaleda Varbola puupäevadel. Eks näe, kui aeg läheb, tööl vaja käia. Mina puhkan väärikalt alles sügisel.
Mõtisklen Sassu tervislike probleemide üle, mitu kasvajat tekkinud. Üks on viimaste nädalatega eriti kiirelt oma kasvutempot arendanud. Kurb tõde, et ma ei saa aidata (kõrikasvaja ja veel pahaloomuline)... abitus, tahaks aidata...  
Täna hommikul kodunt lahkudes vaatas Sass mulle kurva näoga otsa, loodan järgmine nädal ühe päeva kindlasti ka kuhugile mere äärde jõuda, et veeta Sassuga väärikalt aega ...

Ära hõiska enne õhtat

...vanasõnas terake tõtt kah... Teisipäev lootsime perega, et saame oma heinteveoga ühele poole. Kuid jah, olles veoga teise koorma hangumisel Ranga talu heinamaal, jäime vihmasaju kätte... Koju jõudnuna olime läbi märjad ning mõttes mõtlesin, et sadu jääks ruttu järgi. Õnneks ei olnudki kaua, nii et eile sai koorem ülesse hangutud. Enne muidugi üle kuivatatud, õnn oli siiski meie poolel. Hetkel on maas kahe koorma jagu heinu. Käisin täna Vahi talu heinamaal vaatamas ja hein oli altpoolt niiske, seda ei pane kokku. Ja oleks pidanud veel kaarutama, kui koju sain oli ka sadu platsis. Tänaseks siis heinatöö jälle edasi lükatud. Nüüd oleks vaja kahte kuiva ilma sajuta päeva, kus saaks heina kokku. Nüüd pean tellima ära lahtise heinasoola. 
Vaja on veel niita 0,25 ha Kuusik-Mardi talu maadel. Muidugi unistan veel kahest lahtisest heina koormast... siis peaks talveks üks osa kindlalt olemas olema.
Ootan ikka veel silo tegijaid, kui pidid tulema oli neil massinad natuke puudulikud ja eile käidi juppe hankimas. Saab ka silo ära, siis saan veel arvestuse teha, kui palju mul veel sööta vaja läheks, tean kindlalt et sel aastal on mul vaja pea 30 rulli heina. Silo rullide arvukus jääb sel aastal väiksem.
Herta on veel ikka Kuusiku tallis hetkel ärksama olemisega ruunaga paaris, et avastada inda ja õige tõu täkuga ära paaritada.
Mõtlen, et saaks mõne noore loomadest ära müüa ja hankida asemele natuke väiksemat sorti ponitäku. Läheks õnneks... olles ise ootust ja lootust sisemiselt täis. 
Natuke külajuttu kah... viimasel ajal olen kuulda saanud oma kandi inimeste lahkumisest teise kaduviku maailma. Lehtmetsa talu hoidja Mati olevat siit ilmast ära kutsutud pea paar nädalat tagasi. Üllatusin kuuldust, et Aino Mätas (kohalik koduloo uurija, kes on andnud välja mõned käsikirjas raamatud). Aino elab praegu oma sünnitalus, aga tervis pole ka parimast parim.. Otsitakse inimest, kes oleks abiks majapidamises...
Ihoma talu rahvas on mujale tööd ja leiba teenima läinud.
Hooldekodust Tonja lahkus siit ilmast (hüüdnimi, ei ole selgeks saanud päris nime... tegu vene nimelise naisterahvaga), poeg jah jõudis jälle alkoga sinasõprusse. Ja ema matustele ei jõudnud. Imestan, et miks mõned inimesed langevad või alistuvad kergelt alkoholi lõksu ning lõpuks inimesest on saanud läbi kukkunud hing...