30. aprill 2016

Kena kevadine ilm meelitas meid ratsatripile. Plaanitud 1,5 tunnise matka asemel suutsin jällegi 2 tundi pikaks venitada. Kunagi ei tea, mis meeli köidab ja nii saigi üks ring ette vöetud ja naljaviluks kohaliku kooli juurde rajatud mäest hobustega üle jalutatud. Ratsutamine muudab mötlemise puhtaks ja röömsaks, annab vabaduse ja suhtlemise loomaga. Köik muu maailmast eraldab, vot selline jöud on hobustel.
Nautida vaba inimese tunnet ja loodust enda ümber, mitmeid kordi sai maha tuldud ja uuesti selga mindud, kus tegu oli karjusetraatidega. Vaja oli hobuseid läbi karjamaa juhtida ja mina kui juht avasin tarandiku ja panin ka kinni. Ei taha kellegagi tüli.
Nordikul on iga päevaga ainult üks tahe see on mängimine. Eks näe kuidas homme läheb, homme ju koerte kross Keila terviserajal.
Maikuus ootab palju üllatusii, nii hea mel on, et leidub inimesi kes panevad öla alla. Vaja möningad ehitustööd löpetada.
Ahjaa ees olev öö on nöidadeöö. Eem, mida arvan ei mingit löket veel vähem grillöhtut, mu teine pool käis söbside ja söpradega Järvamaal mingil usuvärgi koosolekul... Ja mina   ikka tööl. 

28. aprill 2016

Minu selle aastane lillrepeenar, natuke hädine.
Jälle unustasin telefoni hääletuks panna ja nii mind hommikul vara ülesse aeti. Kui vaikselt mainida, siis tegelikult olen öösiti telefoni valves. Turvan öösiti ühte memme, kellel vererõhk vahel jamamas, siis eriti vajab kellegi valvsat silma. Vahel veedan ka öid koha peal, aga ainult siis kui ma suudan öö üleval veeta. Võõras kohas ma ei uinu üldse ja nii ongi, et loen minuteid ja tunde, millal hommik saabub.
Tegelik põhjus oli võõras ratas, mis paar nädalat meil rehe all seisnud... Ajasin võõra ratta värava posti najale ning suhtlesin oma nelja koeraga, kes arvasid, et olen nendega valmis metsa minema. Kuid valmistasin koheselt pettumuse karvastele sabakeerutajatele. Ja lõpuks tütar õue läks, kes kutsus koerad enda juurde. Hea meel, et võõras asi omanikule tagasi jõudis.
Kohvitamised tehtud, korra küla peale tiir ning mõningad nõuanded jagatud inimtervise teemadel.
Metsa raiesmikele võililli korjama, mida siis ise ka mööda minnes näksisin. Pärast paraja portsu korjamist koju tagasi naasesin ning närilistele ette jagasin. Ja nüüd kõik nagu pontšikud puurides uinakuid tegemas.
Võtsin Nordiku ja käisime temaga jooksmas, et oskaks pühapäevasel võistlusel Nordiku jooksule kaasa elada ning raskemates kohtades kaasa joosta, kui tüdruk hätta jääb. Eks jõuab tee peal üht teist ette mõelda strateegiaid. Olen treener, kes mõtleb mitu sammu ettepoole arvestades koera võimeid ning tema füüsilist vormi ja vahelduva eduga veel kiikse, mis aeg ajalt välja löövad, kuidas nendest mööda hiilida, nii et kõrval vaatajad ei saaks aru, et jooksjal on probleeme. Eks meil on veel palju tööd Nordikuga, kuid hea meel kuulekuskoolituse omandamisega.
Muidugi teisipäevasest rattasõidust veel lihased väsinud. Hetkel annab igapäevane koormusetõus tunda, õnneks ma ise ei jookse pühapäeval. Eelistan enda hobiks kodus teha trenni koera järel, aga venitab ikka täie jõuga, kuid ma tagasi ka ei hoia.
Mingi aeg vaatasin hobused üle. Veel ratsutamagi jõutud. Mõnus ilm, tiba tuuline, kuid see ei loe. Ja käisin kitsedega õues jalutamas nii lahedad tegelased, kes järgnevad nagu koerad. Hõikasin kitsu-kitsu ja juba kepseldes ja rõõmu tundes lippasid mulle järele. Kas mitte ei tee sellised asjad õnnelikuks. Olla oma loomade keskel.
Kanad munevad jõudsalt, järgmiseks nädalaks jälle tellimuse andma kanade jõusöödale. Viisin juba küla peale, kuna oma pere ei jõua ära süüa.
 

25. aprill 2016

Huhh, mis ilm hommikul avanes. Sadu ja ei midagi muud lausa lörtsi vahelduseks vihmahoole.
Eile sadas pea päev otsa vihma ja hobused tegid sooja galopiga. Sai nad selletöttu sisse lastud.
Ega ilmaga kiita polnud nii lebotasin isegi üle pika aja sügava unega oma pool päeva lihtsalt maha magamisega. Kuid pärast seda tundsin ennast värskena ning olin suuteline laulma minema. Selleks vötsin ette ratta teekonna , mida siis eilse päeva jooksul kujunes nii üle 20km. 
Kahju, et tänavu mul ei tekkinud vöimalust erakoolis tunde anda, harjumus on juurdunud iga aasta koolilastega töötada. Üks pöhjus on selle aasta alguses ära vöetud huviala tegevusele suunatud rahalised toetused riigi poolt ja eks see oli üks pöhjus, miks mind tänavu enam ei kutsutud tagasi. 
Kuid olen piďvalt valmis uuteks üritusteks. Nii ongi ootan hetkel sobivat tööpakkumist. Sooviavaldus  esitatud, vahelduseks midagi muud teha praegusele tööle on vajalik. 

23. aprill 2016

Mitmeid aastaid uurin ja loen inimese füsioloogiat ja psühholoogiat. Ja kuna anatoomia on ammu endale selgeks tehtud tänu oma esimesele koerale, kelle pärast õppisin tegema massaazi paralleelselt lugedes,  nõuka ajal välja antud inimeste anatoomial põhinev massaaziõpiku abil. Mis leevendas hommikusi vanuse ealisi iseärasusi tõusmiseks. Kuid aastate jooksul tuleb aga uuenduslikke teadmisi juurde, pidevalt on mõni uus teada saamine imestama panev. Hämmastav, kuidas ma ise pole sellele tulnud. Näiteks, kunagi ei mõelnud, et loomadele võib ka venitust teha. Ja nüüd tagasi mõeldes jälle esimese koera massaazile pean tunnistama, et venitused jäid küll taha plaanile, kuid teatud venitused mis sai tagajäsemetele tehtud. Osutusid väga efektiivseks, et liigesest kange koer saaks liikuma.
Ja et nüüd praeguses EV leidub välismaal õppinuid inimesi, kes omandanud vastava sisulised teadmised nii hobuste, kui koerte massaazi alal. 
Tihti inimesed pöörduvad lihasvaludega minu poole ja olen mõningaid näpunäiteid jaganud. Väga hindan meresoola kasutust teatud probleemsete kohta ülehõõrumises. Ja ega hobusepalsamil paha mõju pole.
Praegu huvitun lümfidest ja sinna kogunevatest jääkidest, mis hiljem tekitavad organismis ulatuslikke põletikulisi koldeid. Ja kuidas neid ennetada või kui protsess on käivitunud, kuidas selles olukorras abi anda. Kuid mainin, iga inimene on indiviid ja iga fütoloogiale põhinev ravi peab olema endal isikliku kogemuse põhjal läbi kogetud. Näit. mina võin juua peavalu korral 1 l köömneteed, mis valu võtab, siis mõnele sama tee mõjub ainult kõhutõvede korral. Nii, et selgitustöö teha taimravi korral.

Reedel suutsin veel ühe apsaka korda saata. Esimese hooga tekitab külmavärinaid tagasi mõeldes. Korraga tekkis mingi seletamatu värin traktori mootorisse ja ma ei osanud mitte millegagi seostada. Tulin isegi korraks traktori pealt maha ja tegin tiiru, uurimaks peituvat müra-vibratsiooni allikat. Nojah ei miskit, rahustasin mõttes ennast, et juu vast hetkeline müra. Kuid igasugune müra mootorist ei kuuluta tehnika juures kunagi head ja nii ma hea
usksena selle tehnikaga üsna kiirelt söödaveo ka lõpetasin. Proovisin korra pojale helistada, kuid viimane kohe ei võtnud vastu. Hiljem tagasihelistamise teel mainisin korra, et miskit viga. Kahtleval seisukohal mainisin korra käigukasti, isegi starterit ja vahepeal oli isegi kõik asjad sassis. Kuid hiljem selgus tõde, vibra-müra allikaks oli käivitusnupuhoova peale jäämine ja see tekitas starteri kokkujooksmise ja isegi hambad kulusid maha. Vastik mõelda, et selline asi minu enda käes juhtus. Teada saamine kurvastuse tekitas ning nõutus-abitus seisundi hetkeks tõi, muidugi eelarvesse järgmisse kuusse aga enneolematu kulutuse tõi. Egas miskit, peab ära kannatama, majas traktorit vaja, siis tema ,,tervishoid" ja käivitumiskindlus 100% peab olema.
Sain uue starteri, kuid nüüd olen teadmise võrra rikka, kuid mitte enam lühiajaliseks, nii palju mainin, et starter mis ää kustus ei olnud piisavalt vana, kuid jah eks vigadest õpitakse, kuid see viimane siiski valus õppetund. Mis teha, kui traktoriõppetundidest nii kaua möödas ja vanaisa kõrval kasvanuna möödus mul ikka mitmeid tunde tehnika kallal nokitsedes. Üks põhjus, mida ma endale ei lubanud kunagi, et hakkan suure veoka juhiks nagu mu ema oli. Ei soovinud tema jälgedes jätkata, põhjus nii palju ära oldud kodust olemise aega. Praktiliselt meenuvad harvad momendid mil ema kodus oli ja kusagil aega veetams ka kunagi ei saanud käia. Põhiliselt saime ikka korduvalt pahameele osaliseks mil viimane väsinuna voodis pikali puhkuse momenti, aega veetis. 


Kui ma juba korra emast juttu tegin, siis muidugi ei saa ma mainimatta jätta, et sai ikka kaasas käidud. Näit, pidin ootama Viljandi Noortevangla värava taga, kui ema tühja autoga hoovist tagasi naases. Või Vasalemma vangilaagri väravate taga. Hämmastav millised kummalised asjaolud ja kokkulangemised praeguses elus... Üks päev jäin naelutatult nendele mõtetele peatuma ja mida need käigud tookord andsid. Muidugi sai emaga arutatud kes nendes vangilaagrites asuvad ja miks ja mille eest? Naljakas minu jaoks ja kui keegi mainin mulle, et midagi Noortevanglast või poiste kasvatuskolooniast nõuka ajal jne või tüdrukute karmimast koolist. Kokkupuututud erinevate kasvuraskuste noorte tavakoolist suunamiskirja alusel, kui probleemne isikuhäirega... 
Mul õde nimetas emaga kaasas käimist lasteaed ratastel, kuna meie peres pole keegi lasteaias käinud. Mu ema ja isa olid mõlemad autojuhid, ema on olnud ka kiirabi autojuht Raplas ja olen siiani kuulnud ta enda käest mõningaid seikasid, kuidas medõega hullunud abielumehe relva ees seisnud, kuna politsei ei reageerinud piisavalt kiirelt, kiirabi jõudes esimesena kohale, pidid nad mõlemad taluma raevus ja seagduses hullunud mehe ähvardusi. Ja eks on veel huvitavaid seikasid. Muidugi ema õppis ära isa kõrvalt autosõiduõppe andmise. Kui isal jälle need keerulised alkoprobleemid mõistuse röövisid, siis ema viis läbi ka õppesõidu tunde... Tegelikult on mu ema tubli, kuid jah mõnes asjas oleks soovinud, et inimene ei ägestuks tühja tähja peale. Õnneks olen ise suutnud jääda paljudes olukordades rahulikuks, kus paljud on kaotanud enesevalitsuse.

21. aprill 2016

Mõnna on alustada kohvi hommikut teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama või kellegile sõnnikut vedama. Samas hommikutundi aega veetes lugedes maili postkastis ja vastates kiiremalt vastust nõudvatele kirjadele. Nii see on, internetiseeritud maailma ka talus, ei saa enam selleta hakkama. Eriti kui kodus on sirgumas kooliskäivad noorukid, siis on enamus koolitöid arvuti abil tehakse.
Minu kirjad sisaldavad igat masti, kas siis poliitilise sisuga (vanast ajast, kui nati poliitikas nuusutasin maastikutemperamenti jne.), kuid nüüdseks on see möödas. Minu jaoks oli see aeg pigem ahistava suunitlusega, ühtegi asja avalikult meediasse kirjutada midagi ei tohtinud, kõike pidi eelnevalt erakonna siseselt laskma lugeda ja lahata ning kas see ikka sobib avalikkusesse jagada.
Mis uut ja põnevat tehtud, muidugi Anete jätkab jätkuvalt medalisadudega. Kuid ööorienteerumine kuhu päris suure põnevusega ruttasime, vist endi sõnade läbi kukkusime. Kuid meie rõõmulipp sellest kaotusest suurt alla langenud. Kogesime midagi uut ja õppisime veel ühte, kui palju suudab meie füüsiline keha teatud raskustes. Ja millised mõtted meid valdasid. Õnneks enne starti hankisin veel korraldaja kontakti, et saaks helistada ja mitte lasta võõrastel muretsemisega suureks paisuda. Muidugi naljakas minu enda jaoks oli see, kui küsiti kus ma asun. Laiutasin käsi ja ütlesin, et kuskil metsasihil. Küsiti kas lamp töötab jah vastasin. See oli imestama panev... miks, sellele küsimusele sain hiljem vastuse, kui jagasin oma ööorienteerumise seiklusi nii napisõnaliselt Facebooki seinal. Kõige toredam koht mis mind ennast muigama pani, oli kahe aiata talu (aimatavad hoovipiirid), kas on koera või ei ole...? Ja kui ilmub ootamatult välja, et kas suudan piisavalt koeralt eest ära joosta või pean muud taktikat kasutama, ainus mõte oli, et jõuda välja juba Pärnu maanteele, kuna tütar Anete oli juba aktiivsete orienteerujate poolt auto peale korjatud ning jahtisid mind utoopilist orienteerujat auto peale, et kiirendada teekonda oma massinna juurde. Ja muidugi teise aita majahoovist läbi silgates jäi teepeale ette lillepeenar, püüdsin nii astuda, et lilli ei tallaks, kuid jälg keset peenart omanikul ilutsema jäi. Mõtlesin muigega, et omanik saab harjutada Sherlok Holmsi, mõistatada, kuidas jälg tema peenrasse võis tekkida. Tänusõnad valdavad siiani, oleks muidu öötund ainult seiklustega jätkunud. Lootsin lõigata miskit moodi läbi metsade auto manu, aga ikka siht viis Pärnu maantee lähedusse. Muidugi tänu mõnusatele inimestele jõudsime auto juurde 1.36 ja kodus olime hommikul tiba peale 2. Ja nii me oma sõnu sõime, mis eelmisel päeval tuttavatele mainisime naljatledes, aga las olla. Väike vahepala mõnusaks lugemiseks, mille kõigega on veel mahti tegeleda.
Emaste koerte seekordne jooksukas möödas ja saame keskenduda juba lähimatel aegadel koerte jooksukrossile... Ja Nordik paelub oma tõelise intelligentsiga, oleme saanud kifti koera, kes tõesti tahab inimesega suurelt koostööd teha.
Hobustega käib iga nädala lõpus trennid ja alustame maikuus uue matkagrupi koolitusega, kuna aeg on seal maal, siis enam päris algajate ratsutajatega maastikule ei kiirusta. Eelistan, et meile tekib miskit moodi ka oma klubi, kuhu koonduvad head tuttavad, sest ees seisab veel üks uus asi, veel ei teavita jääb põnevaks üllatuseks.
Telku on jäänud mul ikka pikka aega vaatamata saadetega ikka päris suures plaanis unustuse hõlma ja ega ei tunnegi puudust. Kasutan päevast aega ratsionaalselt ära, kui peaks veel seda lustikummutit kummardama, siis tekiks mul tööde kuhjumused.
Elagu maaelu oma miinuste ja plussidega.... Midagi on ikka mis inspireerib... liigume edasi.

19. aprill 2016

Yess, sihikindlus viib eesmärgile.

Oii milline röömupäev täna. Juhtumisi pääsesid sööda ette andmisel möned sulelised vabadusse ja mul Nordik lahti. Mulle sobis see variant väga hästi, Nordik tegeles hetkel oma lihaportsu kallal ja polnud aega tibunatele  tähelepanu pöörata. Tund on möödunud kuid Nordik on endiselt vaba ja lahti hoovis. Olen pönevil kas mu koolitus on hakanud kandma vilja. Kuulekus+mängimine oii seda viimast on palju tehtud. Mainin korrutades, et linnukoer on aretatud inimesega koostööd tegema. Milline tunne valdab ja nüüd usun, et ka lapsed minu koolitusmeetoditest miskit öppisid. Seal kus nad ohkasid, kui jalutasin lahtise koeraga kanakarjast läbi. Kunagi ma ei koolita koera vöi hobust kui olen väsinud. Tavaliselt siis olen nendega mänginud palju. Kannatlikkus on viinud sihile. Väikestest asjadest tuleb röömu tunda. 
Emastel veel jooksuaeg kestab. Kuigi Nordik on kastreeritud ei lase ma emaseid hoovi peale oma tsirkust tegema. Eelistan kontrollida ja siseruumides kinni hoida. Sass naudib kogu mu tähelepanu, temal jah sellised asjad ammu möödas.

Hobustele vedasin eile kaks rulli ette ning tegin kindlaks rullide arvu, kui palju veel jääb. Mul veel mõte, et tänavu pean leidma kuskil heinapressi, et saaks teise tüki pealt suuremas koguses heina teha. Mõttetu on teha lutsernist silosööta-ei säili. Viimased neli rulli oleme lahti harutanud ja leidnud praktiliselt mahakandmist söötmiskõlbmatut sööta. Kui üks vaba hetk käes, peab need jäägid põllult ära koristama.
Traktor töötas laitmatult, kui teise rulli veol enne käivitust akuklemm juppideks plaksatas. Ja siis oli nuputamist ja pooliku akuklemmi oskuslikku kasutamist, et tarktorit käima saada. Kuid võidutunne saabus peatselt. Oskused pole roostes ja nii siis tööle ma põristaja sain. Ja mainin mis sellest, et jupp kruusateed, kuid oskuslik tahahaakkesse viis võiduka sihini. Ja rulli kenasti koplisse ühes tükis paigutasin. Nonii imestusel polnud piire ja nii sai ka, et kadusid ei tekkinud. Oh oleks seda varem teadnud, oleks palju lihasmassi töövaeva vähem kulutanud lahti lõhkumistele. Kuid nüüdki lammutasin kile rulli ümbert ära, et teha kindlaks rulli väljanägemine. Kuid tunnistan, et lutsernisilo meeldib hobustele rohkem, kui loodusliku rohumaa rohustust tehtu. 

17. aprill 2016

Minu patriootilised jälitajad, õue lastes jooksevad ja saadavad mind igal sammul. Vahel lausa nii, et raske omi samme isegi sättida. Kuid mulle meeldivad kui nood sulelised julged on. 
Toas elutsevad nümfkakaduud on jõudnud juba sinnamaani usaldamisega, kus nad enam käe puuri panekul oma rõnga pealt minema ei roni. Kuid töö nendega jätkub, samas nad nii lahedalt suhisevad. 

12. aprill 2016

Minu suve aeg.

Und jagub köigest kolme tunni jagu. Olen köpsti üleval ning  ja tee mis tahad, kuid magama enam ei jää.  Lasen mötteis endast läbi eelmise päeva sündmused ja vestlused. Ja kui miskit uut,  mis on nöudnud mu eneseületust ja seda märgatakse ning oskus asju lahti seletada tekitab hea enesetunde.
Nüüd jälle kahel emasel koeral jooksuaeg ja ma ei suuda aru saada, kas Pipil on  öigel ajal vöi töötavad hormoonid üle, et ühel koeral on. Tavaliselt kipub nii olema,  et ühe pere emastel koertel kipub jooksuaeg ühele ajale jääma... Vahel kujutan piltlikult ette seda hormoonide möllu-särinat mis tegelikult toimub, koertel seesmiselt. Seda teen ka visuaalsel läbivaatusel, kui tekib ühe või teise haigusdiagnoosi paika panemisel.
Üldse on natuke  mötlemist, kuidas vahel ma loen pealiskaudselt mönda sisututvustust. Ja nii  me eelmine kuu koertekrossile  registreerimise asjus ühe olulise punkti kahe silma vahele jätsime lastega... kahju kohe, olime tegelikult valmistunud. Seekord oli üheks piiranguks osavötjate arv  ja regada sai ühe teatud kindla kuupäevani. Önneks lapsed on optimistid ja oskavad ennast lohutada, juu see pidi minema. Kuigi on ju ka röömustamist. Anete tõi üle eelmisel nädalal ju lausa pea neli esikohta erinevatelt aladelt. Köige suurem rööm mida jagasin lastega oli vallas kohaliku kabevöistluse kolmes erinevas vanuseklassis esikohad lastel ja tagatipuks Anete vöidule lisandus tiitel, kui valla parim noormängija. Kas see mitte ei tee önnelikuks?... Jah teeb ja annab endalegi tiivad, vötta ,,lennukaari" tiba körgemalt.
 Kuu alguses02.04. orienteerumisvöistlus öigemini sprint, sinna ei jöudnud. Oli väike pöhjus ka, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. 06.04. avapauk selle aastase orienteerumise hooajale anti Röa küla lähistel, ka sinna ei jöudnud, kuigi korra möttes oli, kuid teatud nüansid pidurdasid mötteid teoks tegemast.
Eks jah korra sörm on antud spordile on sellest raske loobuda. Igas möttes on spordile pühendumine kasuks. Olgu see siis kasvöi ratsutamine, orienteerumine, rattasöit ja kui spordiga aastaid tegeldud, siis on tekkinud oma tutvusringkond, hea tunne. Kohtumisel ikka peale tervitust küsitakse kas metsa asja ka... Viimased korrad on lihtsalt nii läinud, et pole jõudnud, kuid olen viisakalt maininud, kuid kedagi selles osas ka süüdlaseks pole ka tembeldanud.
 Ei lase meelelolul langeda mainin ära, et käisin tegin metsajooksu, mönus tunne kui pösed öhetavad ja nahk märg.
Käisin kahe kirju koeraga metsjooksu tegemas, Sohvi ja Pipi on kinni ruumis sees, nendega käisin eraldi. Jube raske oli mingit vöimlemist teha, kohe koerad segamas.. Nordik oma pulgamänguga ahvatlemas ja Sass arvas, mul vist katus söidab. Küll ta käänab pead siis nii ja naa ning üritab aru saada, et milleks miskit vaja on.
Nümfkakaduudega olen jõudnud nii kaugele, et nad enam ei lenda eest ära vaid tonksavad nokaga. Kuid ma ei kuritarvita nende usaldust, vaid jään selle juurde, peaasi, et ükskord jõuaks sinnani, kus nad lubavad ennast ka puutuda.
Nordik on nüüd siis kastreeritud ja poiss on rõõmus ning toob aktiivselt mänguasju kätte ja muidugi märgistab territooriumi. Täna üllatas oma käitumisega ka kanadesse suhtumisega... Kiitsin ohtralt ja lubasin mingit maius... Peaksin talle uue mänguasja vaatama. Ta on nii lahe koer, kui ta tassib asju suus, eriti oma mänguasja. Nii hea meel, kui kõik asjad sujuvad.
Poeg võttis russilt kõrgsurvepumba maha, selgus, et viimane ei võta kütet ülesse.
Mainin praegustele vanematele... olge oma lastele eeskujuks, karjumine laste peale ei lähenda kedagi suhtes...
Eile pidin kuulama ühe mureliku ema juttu, kes kurtis, kuidas isa oma poega kohtles, kui viimane väike laps oli... Seda oli väga valus kuulda, seda enam sain mõistma millise vastutuse on võtnud oma peres poeg.
Enne kui oma emotsioone õhku paiskate laste ees, hingake sügavalt sisse ja välja. Lapsed on elukandjad... kui viimastega halvasti ringi käia, ei ole tulevikus lootust, et lapsed tahavad midagi teha.

11. aprill 2016

Üle 20 aasta treeneritöö kogemusi.

Oma esimese treeneritöö kogemuse sain, kui NMK (Noorte Meremeeste Klubi aastal 1986-1991) Juhan Ergma palus minul ja Peetril (Rebane Solarise omanik) läbi viia purjetajatele teooria tunde. Tegime seda kordamööda terve aasta jooksul. Muidugi lisandus sellele veel Lagedi koolis matkaringi juhendamine (tol ajal oli kooli direktoriks veel Allan-Sven Sagris). Olin selleks ajaks omandanud juba matkajuhi paberid ja võisin korraldada kategooria matkasid. Nii saigi, et kool vajas sel ajal (1989-1991) ühte aktiivset kes pakuks midagi vabal ajal laste ja noortega midagi ette võtab. Kuigi mul neid ülesandeid jagus juba siis palju. Läbisin koolitusi matkajuhi alal, kui ka Priit Keldri filosoofilistel loengutel osalemisega Idamaade Kultuuri ja usuvaldkonnas. See oli põnev, korra proovisin näitlemist P. Pinna nimelises rahvateatris.
1991 aasta sügisest alustasin juba kooliteed Kuremaa ST (sohvoostehnikum) vet-velskri erialal, kus alustasin oma aktiivseid ratsutamistrennidega. Kus võimaldati ka tutvuda talli töödega, mille eest ka head tasu maksti. Muidugi tekkis juba oskused ning võimed panna ennast proovile öökarjakuna kohalikus lüpsifarmis, kus töötas tol ajal hästi mõnusa olemisega brigadir (nime ei mäleta). Oli ka juhtumeid, mis andsid korraliku õppetunni. 
Nädalavahetusel tallis töötades, sai siis kohalikele lastele grupihobustega trenni tehtud. Kuid kõige parem õpetaja oli mulle närviline 18 aastane hea hüppevõimega tori-trakeeni ristand nimega Vopsi, kes võitis mu südame just läbi eelmise ratsutaja (oli üks noormees nimega Marko, kes karistas ohjeldamatult hobust mõtlematult). Treener võttis sõnade alusel keset trenni poisi seljast ning andis hobuse mulle. 
Oii oli alles kokkukasvamise aeg, kuid kevadeks saime koostöö klappima ja esikoht tehnikumide spartakiaadil oli mu suurim saavutus. Nüüdki mõlgutan, et osaleda kuskil võistlusel, kuid nüüd on igasugused piirangud. Üks on hobuste vaktsineerimine, et pärast võistlust mingit tõve kaasa ei saaks võtta. Ja muidugi ERL (Eesti ratsaliit) litsents võistlemiseks. Nii võistlejale, kui ka hobusele. Iga asi on tasuliseks tehtud, hetkel suund võetud lapsed koolitada. Muidugi tekitab tuska, et ei saa seda teist ja kolmandat teha. 
Oma hobuse ostmine jäi 1993 aasta oktoobri lõppu. Ja selleks sai eesti tõugu hobune musta värvi. Mida ta õpetas mulle, oii oli alles hobune, kuid suutsin  õpetada. Tegime põllutöid, vedasime sõnnikut ja puid. Kuid üks vale samm muutis hobuse väga pelglikuks ette rakendamisel. Metsas puudetegemisel hobuse selja taga ootamatult raginal maha langenud puu ehmatas Ermit nii kohutavalt, et ma ei suutnud reageerida ning hobusejõud on inimjõust tuhandeid kordi suurem. Tundsin tookord abitust ning saamatust, kui nägin kuidas hobune muutus tundlikuks. 
Olen aru saanud, et tundliku närvisüsteemiga hobuse puhul tuleb viia erutus võimalikult nulli lähedale. Isegi hirmukisa hobuse lähedal võib tekitada hobuses suure trauma. Ja sellest üle saamine võtab aega ning tööd. 

7. aprill 2016

Kärbsed ja ämblikud.



Natike kevadhommiku toimetusi.  Lisaks armastatud koduloomadele leidub majas tüütuid võrgukudujaid ämblikke ja nendele sobiv toiduahela liik kärbseid. Mainin, et see talv on neil olnud väga soodne ning talveund nad pole mallanud võtta. Nii ongi vajadus mürgitamise järele. Nende tüütu lendamine ning tüütud varased äratused ei ole enam meelepärased. Hommikud ju valged.
Mürgitamise eelselt transasime linnud ja loomad ohutusse ruumi, kuhu mürki ei lase ja oluliselt ka vajadust pole.
Ja andsime vabaduse merisigadele, kõige suurem jooks ja tagaajamine toimus Mr. Lola ja Oskari vahel. Tõeline komöödiafilm elust endast. Mina nimetan seda tagaajaamist pigem homoabieluks. Vähemalt nende käitumine, keha keel, pulmatants vihjas siiski loomade omavahelise suhtesõpruse asemel millegi enama järele. Jälgida kahe tegelase häälitsusi, kehakeelt, jooksmist, hüppeid. Imestama paneb nende tegelaste juures, et midagi uut paneb loomi rõõmustama ning omavahelist suhtlust edendama, ükskõik millises suunas. Vahepeal meelitas oma õrnade mehelike merisea häälitsustega Mr. Lola partner Oskari puupliidi alla. Ja kus sealt algas tõeline pulmalaul ja muidugi vastastikune. Kuna ülejäänud naisseltskond (emased merisead) otsustasid vaadata ja kuulata pealt ohutus kauguses siis oma pesapuurist (ei olnud soovi välja ronida). Ja kui isaste vaheline suhtlemine väga häälekaks muutus, peitsid emased peadpidi heintesse. Igapäev leiab midagi uut ja midagi põnevat loomade maailmas.
Igapäevaselt jätkame tööd Nordikuga, et harjutada tema suurima kiusatuse kanadega koos eksisteerima. Võtsin jällegi lemmik mänguasja ja peitsin põue, nii et koer ei näinud. Kuid ta aimas, et miskit varjan ja tal oli vaja teada. Palusin vanemal tütrel avada kanakuudi uks. Olin valmis ükskõik milliseks hulluks reageeringuks, kuid koer jäi rahulikult minu juurde, teda sel hetkel ei huvitanud siina maailma mitte ükski suleline. Mängisin söövate kanade juures ja ei midagi. Möödusin koer kõrval, korraks nagu meenus, et ooo kanad lahti. Näitasin jälle mänguasja ja möödusime igasuguste viperusteta kanadest. Premeerisin teda ohtralt maiustega. Pärast mängu tekitasin veel väikse otsimismängu. Mille sooritas ka ahvatlevate kanadeta väga hästi.  Sellised sammud rõõmustavad ja tekitavad kindlustunde. Katsetasin ka kitsede jootmise ajal, jättes ukse avatuks, et sarvedega olendid saavad ukse vahele kõõluma-piiluma tulla. Muidugi Nordik vaatas eemalt, kuid ei ilmutanud ühtegi sammu, et oleks tahtnud kitsi tagaajama minna. 
Muidugi jätkub aktiivselt noorhobuste treeningud ja ühtlasi vaatan ning vastavalt vajadusele tegelen kabjahoolitsusega. Uurin jätkuvalt hindasid ja sobivaid tooteid mis sisaldaksid biotiini. Vahelduseks peaks tegema ühe kuuri kõigile kabjalistele, igaks juhuks. 
Hobused kasutavad küüslauk-soola ämbrit õnneks mitte eriti aktiivselt. Ülemöödunud aastal sai neile ikka pea 10 ämbrit ostetud terve aasta jooksul. Lõpuks tarbiti väga aktiivselt, et ma ei jõudnud enam nende isusid täita. Eelmine aasta ostsin samalt firmalt melassi baasil karjamaamineraalidega, kuid sama teema nädal ja ämber 16 loomale oli ,,nuusata".

5. aprill 2016

Jälle aastate taguseid meenutusi.

Mis aasta see küll on, ... igat masti hulle lugusid loomadega päeva valgele tuleb. Ühtepidi mõistan, et hetkel on antud vabad käed igat masti kaebuste esitamiseks ükskõik mis instatnstidele. Ja kõige lihtsam inimene võib kaebuse esitada... 
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele... 


Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul  aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud.  Ja kusjuures  neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.


Meie Marvin poiss, kassi eest toas. Mainin hiiri ega rotte ei püüa ja saagi seda kunagi tegema.

Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas  käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades  naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis  ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad  kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud   loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev.  Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und. 
 Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja  tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades. 
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani. 
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...  
Pildil vana-vanaema Linda Sillamägi oma tütre Milvi-Estriga. Ja kes siis antoonovka õunapuu all ketis söömas on lehm Mooni oma varases nooruses. 

4. aprill 2016

Eile sai ,,möllatud" päris palju ehk siis tööd murtud teha. Koristatud, muidugi pesu pesemist ei saa ma oma õlgadele võtta, kuna pesu siiski peseb majas masin. Ainus mure on peale masinalõpetust õigel ajal õue riputada. 
Hea meel, millega mehed hakkama said, koristati ära kõik oksad pärast õunapuude lõikamist ning ,,abikaasa" kuuskede kärpimise tagajärjel tekkinud oksapraht.
Kuid mida ma öösel kogesin vähe oli sügavat und. Jälle möödus mul pool ööd üleval olles ja lugemisele pühendudes. 
Kui aus olla, siis eile õhtu mõned kohtumised tuttavatega kohvilauas ja arutelud juura teemadel ning kõlama jäi, et kes kaitseb täisealist inimest, kui igast väiksest asjast tehakse juba suur ning inimesi materdatakse mõeldamatult. Ühiskond on täiesti ära pööranud, kurb.
Loomakaitseliit ja justiitsministeeriumiga asusid läbirääkimiste lainele, et muuta mõned paragrahvid natuke karmimaks loomade halva kohtlemise osas.  
Olen kuulnud korduvalt, loomapidamine on vabatahtlik... olen nõus. 


04.04.2016

Täna oli mul üks segasumma päeva algus... Naljakas oli see, et kuulsin ühe lapse suust hommikul kella 7 paiku läbi une, et kõik kanad polegi ööseks sisse saanud. Nojah ja ma ise polnud ka suurt ärkvel olemisega, pigem saatis mind zombi olek. Pikk uni ja vahepeal öösel ärkveloleku aeg tekitab organismis füüsilise uimasuse. Muidugi lisas olukorrale enesetunde uimasusele eile õhtul varane magama jäämine, jälle mediteerimise ajal. Hindan mediteerimist väga, kui mind on tabanud üleväsimus ja mõni argine mure hirmutab... tegelen nende mõtete lahti laskmisega. Kui kõik on lahti lastud siis jah on olemine puhas uus, värskeelujõud, mille abil võib jälle mägesid liigutada.
Mõttesse tuli, et okei kui õues.. siis õues.. lasen kõik sulelised õue... tundsin kergendust, kui hoovipeal laiali siblivad kanakari koos kolme pardiga mulle sappa jooksid ning kuudi juures piiramisrõngasse võtsid. Haarasin mööda minnes neid tibunaid sülle ja paitasin kohe jälle vabadusse lasin. Kuid neid see ei häirinud ja tiirutasid lausa tüütavalt jalus, et pidin kanakuudi ukse juurde jõudmiseks piisavalt jalge ette vaatama, et mitte tallata kanade varvastel. Ja nii avasin kuudi ukse ja sealt tormasid siis ülejäänud 10-kond sulelist. Yess... kõik on alles, südamest rõõmustasin, ütlesin kanakestele, et varsti toon neile süüa ka. 
Teeme edusamme Nordikuga. Täna lasin kanade juures lahti ning suundusime jalutuskäigule. Eelnevalt peitsin põue tema meeldiva mänguasja, mis tõmbas kogu tähelepanu minu peale. Ja seisin nii tükk aega õue peal, kordagi ei tulnud koeral pähe, et peaks kanu piiluma. Pigem oli valmis minuga koostööle orienteeritud. Sai otsimist tehtud, mulle meeldib tema liikumine ning tähelepanu kindla suunisega... Yess olen väga rahul nende sammudega, töötan vaikselt ja sammhaaval ning kui näen koera hakkama saamist ning oskuste täienemist, premeerin ohtralt kiituse ja maiusega. 
Hoovist lahkusime koostöö meeleolus ja koju tagasi naasesime koostöö meeleolus. Ja juba väsinud, õnneliku koeraga... Täna olid kaasas kõik neli koera. 
Natuke ajalugu: meenutan kuidas mu vana-vanemad seisid pidevalt koerte koolitamise vastu. Kui ma muidu ei kuulanud neid, siis toimis palju asju salaja tehtud koolitamised. Oli neid kordi, kus pidin käima ilma koerata, et õppida koolitajalt endalt ja siis kodus õpetasin koeri. 
Kõige toredam oli see, milliseid riske võtsin öötundidel ette. Oodates vana-vanemate magama jäämist ning lahkuda öötundideks kodust nelja koeraga, et teha trenni kas rabas või kuskil päälinna mõnes ekstreemses linnaosas. Ja kuidas toimus kodunt lahkumine, koertega roomates, pidin koerad hästi vaikselt ja hääletult saama kodust nii välja saama, et mind nad ei reedaks. Meenutan seda episoodi vahel naljatledes, hea et keegi mu olemasolu ei kontrollinud öösiti. Igal juhul keegi mulle sugulastest kunagi tähelepanekut pole teinud. 
Kui palju km sai koertega matkatud öötundidel ja hommikuks õigeks ajaks enne vana-vanemate loomadetoimetusi koju naasetud. Oii kui raske oli hommikueelne tund kella 5-6 ajal. Muidugi tööl olek oli vaevaline, kuid mulle mõjus sellised koertega tegevused täiesti positiivselt. Ma olin siis tol ajal sellises vanuses, kus noored eelistasid  rohkem ikka pidusid, kuid minu tegevused oli eelistatud loomadega. 
Isegi kutseka lõpetamise järel ei tahtnud ma kursakaaslatsega pidutsema minna, eelisseisuses oli vanaisa algus heinatööle abiks minna. Juba siis oli mõte, et tahan oma hobust ja hobusekasvatustalu.

Eile võtsin enda jaoks kvaliteet aja, olin väga.. väga.. väga väsinud.. käisin Sassuga metsas, alul tegelesin endaga, püüdes leida mis tekitab väsimuse ning tegeleda nende põhjustajatega... Muidugi ühe koera lähedal olu mõjus rahustavalt. Koer asjatas nii, et meil eksisteeris kogu aeg pilk kontakt, aga siis jäi ta mind väga kahtleval ja kaalutleval ilmel vaatama, et mis nüüd perenaisel pähe hakkas... 
Vahepeal tegin enesekaitse harjutusi, lihtsalt meeldetuletamiseks ning tiba kiiremaid võtteid, et liigutuskoordinatsioon oleks kogu aeg ok.   Oskused on aastatetagused...

2. aprill 2016

 
Käisin takseerimas, kuidas olukord on metsakarjamaaga, kuid enne mönda nädalat veel hobuseid peale lasta ei saa.
Üle talve on elanud  uued taimed, mis eelmine aasta sai istutatud kevadhooajal.
Olen nii pönevil, et ootus nende viljumiseks on suur.
                                       Leinavormis kultuuröunapuu. 

1. aprill 2016

Eile 01.03. ja teada sain, et veel kaduneljapäev.... Ehh mis tähendab kaduneljapäev; tähendab seda, et tegemised on sellised, mis aitavad  kaotada prügi tolmu,  ja muud mustust. Ehk siis suurt koristuspäeva köigele mis on kuhjunud.
Mul oli ka selline päev, toimetasin toas ja öues, endale teadmata. Pesin pesu, kuid ajaliselt hingas kuklas tööle minek. Ja nii jäi mu koritsustööd pooleli.
Täna 01.04.2016. sai jätkatud juba sealt, kus Nordik tekitas kaose. Jubeee, pärast sai veel säraka karjusetraadist, mis oli mul maha pandud, et hobustele sööta jagada. Mötlen,  et millal ta ükskord hakkab aru saama ning jälgima inimese tegevust.  Möned iseloomu iseärasused torkavad veel silma.
Köige tüütum töö on traktoriga maadlemine,  nojah aku on läbi. Alles see oli kui tegin mina finantsilise ostu, kui traktor vajas uut akut.
Köige suurem ohkia oli muidugi teine pool, kes leidis, et tema autole oleks ka vaja sellist uuemat... Kuid nii see jäi, et kui tehnikale ostetud, siis see ka sinna jääb. Pean lähimal ajal uue aku ostma. Suvel vaja ka teine pöristaja tööle.
Möned tegemised on veel ees, vaja möned kabjalised täku juurde transada. Seekord juba valikuliselt, kelle järgalsed edaspidi ka majja jäävad. Ees seisab proov ühte noort poni müüa. Möte oleks soetada endale üks pakibuss, millega saaks ponnusid  vedada. Mötteid on palju ja ees seisab jälle pikniku platsi renoveerimine ja uuenduskuuri ellu viimine. Töid on palju... Olen köiges pönevil...

Juba kolmas nädal vahtramahla jooksmist. Varsti peaks katsetama kaske.

Sajab lund...ja maa on valge.