28. oktoober 2014

Ühtepidi mõnus, et ilmad soojemaks pöördusid ja eila õhtune lõkke tegu meenutas jällegi karjasepõlve. Lõke, loomade rahulolu (nendel puudub muretsemise meel, kui neil kõik korras). Vaadates lõkketuld hetkeks, sai  enese kõigest välja lülitada ning tagasi lapsepõlve naasta.. See oli armas aeg pimedad oktoobri ja novembriõhtu tunnid lõkke ja lehmade keskel mööda saata. Kui ilm lubas lugesin veidi ka raamatuid, nii kaua, kui kojunaasmise tund käes. Ja nii mitmed aastad, kui loomad esimeste külmade järel sisse talvituma jäid. 
Eks loodan oma sisimas, et ehk saan ühe hobusegi müüa, et rahasid liigutada. Vaja autole väike tehniline remont teha enne talve (laagrivahetus ja oli veel üks jubin, mis läheks maksma kuskil nii 50 euro ringis). 
Meenub mullegi oktoobrilõpuga oma esimese hobuseost.  21 aastat tagasi 29. oktoober, Vana-Kaiu taga metsade keskelt ta tõin. Peetrimäe Tiidu käest ostsin. Oli küll teine broneeritud Avo Klemmeri (Juurus tuntud ratsasportlane, kes kunagi Kalju Laiapeaga koos võistlusi Suluperes korraldanud) poolt.
Oii kui palju aega tagasi see küll juhtus. 21 aastat on täis saamas. Kevadel täitus abikaasaga abielu sõlmimisest 20 aastat. Hobune oli enne, aga mehe vanematel jälle saan, mis seisis kasutult lakas.
Meenutan väheke toda aega, elasin-töötasin tol korral Põlliku külas ja Vana-Kaiu ning hobuse elamise-olemise juurde oli kuskil nii 8 km. Oli ka esimene pikem külmaperiood, kus maapind külmunud ja farmi loomi enam välja ei lastud. Ja nii mälestus pilt tarretunud, kuidas sõitsin selle edasi-tagasi otsa 16 kilti kokku rattaga maha. Ehh, mõnus mälestusetunne valdab... küsisin bossilt palgaettemaksu, sain selle ning hobusetranspordi korraldasin ka ühe kohaliku veokijuhiga, kes küll elas Vahastus.
Ja kuidas veoga oli, eelmine päev juht teatas, et tuli ette ootamatu vedu, mis oli kuskile kaugele vaja teha ning jäin kurvaks.

Mõlgutasin ööotsa mõtteid, kellega tuua. Hommikul olles tööga ühele poole saanud ja korterisse naasnud pikali visanud. Kui korraga kuulsin koputust uksele. Hüppasin voodist, õnneks olin riides. Avades ledsin eest kena nägusa nooremapoolse meesterahva, kes tutvustas ja küsis, et ,,kas me hobust ei lähegi tooma", mina muidugi kohkunud ja imestasin kohe, et kes saatis mulle tolle inimese ja kust ta teab, et mul vaja hobune tuua Vanast Kaiust. Egas miskit, polnud mul aega pikaks päringuks, tõde selgus sõiduajal. Oli lihtsalt külma ilma tõttu pikk sõit edasi lükatud ja sellega seoses ta mõtles, et aitab mul hobuse siiski ära tuua. Oii olin väga väga väga õnnelik. Kõik sujus ilusti, hobusele panin enda ostetud uued päitsed pähe, ka Tiit aitas koos autojuhiga. Hobuse farmi juurde toonud ja maha laadinud (tegemist kasti autoga, kus siis loomaveoks kohandatud kõrged ported ümber). Esimesed päevad ma elasingi ainult hobusele. Ja kui lähenes vanaisa sünnipäev, mis siis novembri alguses. Ei julgenud ma kellegile sugulastele iidsatada, et ostsin hobuse. Muidugi sugulased olid omakeskis sünnipäeva lauas aruteluks võtnud, et miks ma ei tulnud ja miks ma ei soovinud õnne... Ja pärast toda sünnipäeva helistas vanaisa lõbusas meeleolus ning ütles midagi sellist, et igatepidi mu saladus perekeskele avalikus tuli. 
Vanaisa jutt mulle telefonis, ,,mis sa ikka varjad, tean, et ostsid hobuse". Küsisin vastu, ,,kust sa  tead?" Vanaisa vastu ,, ega ma teagi, lihtsalt arvasin". Ja olingi vahele jäänud, aga toda juhtumit võeti naljaga pooleks, eks mu lähedased teavad ja tunnevad mu nõrkust loomade vastu ja see oli niigi mu kauaaegne unistus oma hobune osta. Ma ei tea, miks mind valdas tol korral hirm oma ostust mainida lähedastele. 
Kas saamata jäänud toetus rasketes olukordades oma lähedastelt. Kuid tänu sellistest olukordades olen teadlikuks saanud, et mida olen võtnud endale koormaks vastutan ka 100%. Hetkel ja soovin lihtsalt ühele noorele hobusele uut omanikku või talli, kus ta saaks oma potensiaali täita. Mul hetkel veel noori peale kasvamas ja tavaliselt teen selektsiooni oma arvukast hobuseltskonnast, keda soovin alles jätta ja keda müüa.

27. oktoober 2014

See on meie Lipton. Üllatas teine meid laupäeval. Muidugi positiivse käitumisega. Õnneks on asjad karjas ka rahulikumaks läinud. Armunud hingega hobuseid netu. 
Eelmine nädal oli koolivaheaeg, kus siis sai platsitrenni tehtud ja käia trenni lastega maastikul. Mis sellest, et õues tuul ja miinuskraadid ei see seganud tegutsemast öeldakse ikka, ei ole halba ilma on vaid halb riietus. Nii see on... 

21. oktoober 2014

Jagan omi tundeid ja mõtteid, mis siis  reedel juhtus. Kõigepealt, kui esimesi ringe Herta ja vankriga tegin trenni platsil tegin tundsin, super olemist. Ainus asi, mis reetis, et hobune ei olnud omas elemendis, kes soovis midagi muud. Nojah, metsa vahele minek, tekitas obeses vastumeelsuse ning koju tagasi metsast ta enam ei soovinud. Olles siis oma loomaliku oskusega aisad järjekordselt puruks keeranud ning mina lohinal ohje otsas järele potsanud vankrist. Kuna tegemist veel talvemantliga, mis tegi mu veel veidi kohmakaks, kuid mis tegi mu maandumise pehmemaks, nii et miskit viga ei saanud.
Olles püsti tõusnud, tajusin endas häbi ja piinlikuse tunnet laste ees, kes vankris istusid , et ei osanud õigetest hobukäitumis märkidest lugeda, millal oleksin pidanud lõpetama. Jalutasin hobust püüdma, kuna riiete kohmakusega ei suutnud jalgu jooksma panna.
Esimene asi mis ma Hertale ütlesin ... ,,ai..ai..ai tüdruk, mis sa nüüd tegid, endal juba naerumuie suul". Juba olin kõigest häbitundest üle saanud ning suhtusin asjasse huumoriga. Olles hobusega tagasi vankri juurde naasnud, kus istusid kolm poissi hästi vaikselt ning omakeskis mõtteid vahetades. Kust siis ammutasin omasse teadmisse, kuidas nüüd selles olukorras edasi käituda. Eelistasin jääda kõigele vaatamata enda sees toimuvale väärikaks. Mainisin lastele, et mis juhtus, et mitte tekitada liigset paanikat ja hirmu, pidin ennast olukorras lõpuni kontrollima. Võtsin ühe poisi hobuse selga, kuhu alguses keelduti minemast, aga lõpuks mu veenmine hobuse vastu usalduse taastas. Tegemist oli selliste lastega, kellel puudus poistele omane koeruslik käitumine. Mis tekitas minus teatud üllatust, olen harjunud, et lastele meeldivad sellised olukorrad, siis need poisid tundsid veel suuremat hirmu...   Ja mul oli palju tegu, et poisse veenda tegemaks sammu hobusega suhtlemiseks... Miks valitseb nendes lastes seletamatu hirm...?
Pärast, kui poniga poistele veel ratsutamisringid said tehtud ning pärast kõike seda lugu enese veel peoriietusse pannud ja oma väikse kollektiivi keskele naasesin, pilulikule lõunale, et tähistamaks ettevõtte 18 sünnipäeva. Oli nii mõnelgi silmad suured, mu enesetunne oli super, kuna mu seik metsas ja hobusega andis tol päeval tunda jälle eriliselt. 
Mõned päevad hiljem kuulsin ikka ja jälle komplimente, et olin väga kena näinud välja. Ise muidugi nautisin täie rinnaga tähelepanu. 

17. oktoober 2014

Tänane päev möödus kiirelt ja toimekalt, teadmine, et keegi külla tuleb, paneb oma päeva teisiti ajas planeerima. 
Oli ka ebaõnnestumisi, selgeks sai, et midagi suurt ette võttes, peab eelnevalt aega võtma ja kontrollima mõningaid vahendeid. Näit. vankriaisad, homme tuleb ette võtta nii saani, ree ja vankriaiste uuendamine. Herta otsustas täna, et paneb varustuse proovile, kasutades vanat nõksu järsku keeramist ning aisad andsid raksuga järgi ning mina lendasin vankrist lohisedes ohjade otsas mööda maad. Eks mingil hetkel lasin ohjest lahti ja jooksin hobust püüdma. Muidugi lapsed kes vankril ehmusid, kuid lapsed said lihtsalt väikse ehmatuse. Imestasin, Herta keeldumist edasi liikumisel (tahtis vägisi metsaheinamaale sööma minna) ja teades torikate jonni-kui nad pole pikka aega ees käinud. Siis võivad vahel ikka tobedusi välja mõelda. 
Ootan juba mitmendat aastat abikaasa lubadust ise tehtud kumiratastega vankrist, kuid tundub, et siiani kõik lubadused lubadusteks jäänud :(  Mõte tiksub ise ära õppida keevitamine ning hakata lastega miskit meisterdama. Lasin pojal reelt eemaldada kõdunemis märkidega puudetailid. Üks pool reejalasest oli omadega päris õhtal nii saigi ka see uuendatud juba eelmine talv sai ostetud sobivas suuruses poldid ja mutrid. Eks neid jäi veel väheks.
Oh jah pubeka iga indiviiditi ikka vahel raske, eriti kannatlikkuse panevad proovile. 
Järgmine nädal on koolivaheag.
 Kuna eile sai veel sõnnikut transporditud, siis seisab veel homme sama teema. Imestan kuhu kaob mu aeg.

15. oktoober 2014

Eelmise nädala lõpus käisid tüdrukud kiropraktiku kooolitusel Ruilas. Kuulasin huviga nenede uute teadmiste pagasist. Pühapäeval trenn lastele ja osaliselt mõned hargitäied sõnnikut veel kärusse visata suutsin, muud teha ei jaksanud. Imestasin, et millest küll jõuetus ja tahtmatus jne. Esmaspäeva hommikul paari tunniga viskasin käru täis ja sai ära viidud kliendile. 
Hetkel olen kolm päeva laadinud sõnnikut teise käruveoks kliendile, täna loodan selle tööga ühele poole jõuda.
Uurisin teisipäeval, et ega magnettormipäevi pole. Saingi vastuse, leides internetist sobiva koha, kust otsida. Delfis juba jagati, mis päevadel magnettormipäevad on. Oktoobrikuu on tihedamalt. 
Liptoni suutsin ka kinnipidama saada, kuid aega pole temale jälle pühenduda. Eelistan siiski lemmikhobuseid. Mu soov oleks, et Lips saaks uude kodu veel selle aasta sügisel. 
Unistan... unistan ja veelkord unistan.... eks peab jätkama treeninguid temaga, järgmine nädal lasen lastel teha pilte kui Lips on sadula all ja hüppamas.

9. oktoober 2014

Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".
                                                Väga kena, aga ilus sügisene pilt.
                                                                  Toanotsukesed.
                                                                            Peidus.







    Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima


                                             Hommikused sügishetked kohvitassi kõrvalt

8. oktoober 2014

Eile hommikul koju autoroolis unistavatesse mõtetesse mahtus kõike. ,,Kui koju saan viskan veidiks ajaks pikali. Arutlesin veel, et kas juua kohe enne pikali viskamist kohvi arvuti taga või teen seda pärast. Koju jõudnud pool hämarast hommikutunnist silmadega heinamaad uurides. Silmasin hobusekarja, jessas unus kõik mu unelused roolitaga veeta mõnus hommikutund lõõgastused, mis nüüd asendus kõige pealt riiete vahetusega, kuni karjakopli parandamisega.
Pärast mitmetunist rahmeldamist oli kohting veterinaarameti poolt suunatud isikuga, kes kontrollis hobuste vastavust passide (joonised passis) ja kiipide järgi. Mul hea meel ja vetil sama, kuna kiibi numbrid kohe leitavad ja loetavad. Kõige lõpus pidi vet töötaja kirjutama iga hobuse passi veel kuupäeva ja allkirja tehtud kontrolltööst. Kogu see lugu võttis ikka aega, pärast seda toimingut, aga käik raamatukokku raamatut tagasi viima. 
Lugesin värkselt ilmunud Vatmani teost, osalt fantaasia, osalt tõeselt ja mitmest allikast (mõtlen kogemustest) kokku miksitud ebatsensuursete väljendustega rikutud maaelu paljastades. Mõtlesin Kati mõttes, kes maalib läbi oma raamatu eestimaisest elust, kus abielud järjest lõhki lähevad või kokkupuututud erinevate inimeste huvide veidi mahalseks kirjutamisega. Nagu sellest raamatust palju välja lugeda võib. Üks hea vanasõna mis mulle ikka ja jälle meenub ,,igaüks räägib oma rikutuse astmest". Mulle meeldiks õnneliku sisuga lood, kus leitakse ning jõutakse lõpliku õnneni. Nagu pea iga miunasjutt lõpeb.
Järgmine aasta ma enam puhkust ei võta. Lihtsalt motiiv puudub, edaspidi käin oma tuttavatega matkadel või siis ühe või kahe lapsega eraldi.

7. oktoober 2014

Tekitasin pliidile tule alla, et keeta vanni jaoks paras ports kuuma vett. Alustasin hommikut, mitte parima tervisevormiga. Oletasin juuu eile töö juures lahtiste akende all liikumisest oma kukla ära külmetasin, millega kaasnes k o h u t a v peavalu.  Püüdsin läbi mitme protseduuri leida taas tervise ning naasta lubatud tegevuse juurde. 
Korra helistasin oma töökaaslasele, kellele kurtsin oma tervisest ühte koma teist, arvas teine, et juu ma töökohalt viiruse enesele hoopis külge saanud. Imestasin, et olin selle unustanud. 
Nii kui ma alati ära olen, kipub kogu mu obesekari aiast välja ronima. Mõtisklen, et kes siis vooluga aia täna seekord lõhkus ja muidugi Lipton on jälle tema isiksus tagasi.... ütlen vastik... vastik... vastik.... mis sellest, et munad maas (pahameel tekitab otsekohesust) ja arvab ennast jälle täkuks. Ja et kogu karja kuhugile paigutada, siis läks ikka paar tundi, kui osa hobuseid parandatud aeda transportisin. Ning iga kord metsapoole samme seades, vabandasin koerte ees, et seekord ikka ilma nendeta lähen.
Hobused koju saanud, osad jäid veel sisse, plaanin ajutiselt täku aga karjast eemaldada ning mõne aja eraldi hoida. 

Esmaspäeval koju naastes ootas kodus ees kurb uudis, oli üks toajänku siit ilmast lahkunud. Muidugi selja taha jäi 5 öötööd. Lahe värk, hakkama sain, lisaks kõigele kahel päeval lapsi rahvusvahelisele koertekrossile vedanud, kus Anete ja Lara saavutasid kolmanda koha ja pesamuna Sassuga 6 koha. Lihtsalt mis teha, olen nende saavutuste ülirõõmus. 
Oleme olnud tegusad, aga nüüd plaanime hobustele pühendudaet miskit saavutada ja olla tgusad mitmel rindel. 
Koerateraapia vallas on ka uudiseid, kuid nendest siis juba järgmisel nädalal. 

2. oktoober 2014

Hämmastav vaikus tänasel hommikul. Muidugi hobused olid vahetanud kopleid, olen viimasel ajal jätnud meelega lahti korda tehtud koplite väravad nii need tegelased ise vabatahtlikult koplisse läinud. Muidugi ise tulin töölt, üks lastest oli värava lihtsalt kinni pannud. Mul ei jäänud muud üle, kui metsas käia ning kerida üks aiaosa kokku ja vedada jootmisvann ära. Mõnele pikanäpumehele ära vedamiseks. Ühele metsakarjamaale vaja teha kolme kordne aed.  Muidu satuvad heinarullid ohtu. 
Imestan päevast päeva kutsika niru söögiisu pärast. Kui lasen teise collie tuppa, siis uriseb-haugub ja ikka sööb nigelalt. Kui õues teistele koertele jagan sööb väga hästi, aga väga ahnelt. Mulle ahne söömine kutsika puhul ei meeldi. Mõtisklen milles võib selle kutsika probleem olla. Kui teised koerad tarbivad oma sööki hästi rahulikult, siis kutsikas läheb ärevusse ning ründab kõiki koeri ja proovides süüa teiste toidunõudest. Mul pole ükski collie nii kunagi käitunud ja ükski koer ka varemalt. Isegi Sass oskab kannatlik toidujagamisel olla. Teised koerad sama moodi, eks koolitame ja jälgime käitumist. Koer peab olema kannatlik söögi jagamisel ja sööma rahulikult.
Siilionu tegi meile üllatuse, oli pikka aega kadunud, selgus, et oli jahedate ilmade tulekuga enesele ühte vanasse salli tsemendikottide peale pesa meisterdanud. Oleme tähele pannud, et ilma mutusega ta kaob ning ei lähe söök ei jook. Kui ma kütma hakkan, muutub too okkaline tegelane elavaks.


  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...