Septembri lõpp. Ühtepidi tundub sügiskuu aeglaselt liikunud, kuid kes hetkel oskab öelda. 
eile hommikul pärast esmast kutsika söötmist ehmatasin ära. Tegin esmase vaatluse, et kindlaks teha, millest võib kutsika nägu paistes olla. Oletasin selle vaatluse põhjal (uurisin hambaid, igemeid), kuid mis ebamugavust tekitas oli üks põse pool, mille peale Blue kiunatas. 
Kaks asja, kas teine koer on väheke hammustanud kõvasti või on saanud sutsaka mesilaselt (maja taga üks mesitaru). Kuna mõne tunni pärast oli nägu paras pirakas, silmad ei ulatunud enam nägema. Kuid söögiisu on teisel väga hea. Tänasel hommikul esmane kontroll, kuidas paistetusega on lood. Natuke on alanenud. Minu kogemused hobustega, kui mesilane sutsab. On kah pea piirkond ikka päris suureks paisunud. Õnneks on need kah tasahaaval alanenud. Kuid mesilasmürgi baasil püsib pasites nägu päris mõned päevad. Üks hobune on allergiline mesilasmürgile, siis tavaliselt olen pannud sisetingimustesse ja juba mõne tunni jooksul alaneb nögeslööve hobuse kehalt.
Eelmine aasta tahtis abikaasa oma mesitarude arvu suurendada, kuid laitsin mõtte maha. Mina ise olen mesilasmürgile tundlik. Ja nii peab ka kodus sellega arvestama. Igaks juhuks on olemas ravimid, mida kohe süstida, kui olen kodumesilaselt sutsaka saanud.

Pean väga koertest lugu, mis sellest, et pime ja midagi näha pole, aga kui mõni hobune ringi kappab. Antakse kohe teada, peab ju veenduma, milles asi, miks koerad ikka hauguvad. Ja kui naabri omad ei haugu, siis on probleem ikka oma majapidamises. Hästi kasvanud inimesega kokku, koerad oskavad suhelda. Niisama koerad mul juba ei haugu.
Ja mis siis toimus, Lips oli enese vabaks saanud ja mängis jälle inglit (lihtsalt üle aia lennanud, nii et see terveks jäi). Ja karjamaal märade keskel mängis täkku. Õnneks seekord leivakott (koos sisuga) aitas mul siis tolle poisikese lõpuks kätte saada. Panin sisse, mine võta kinni, millega  võib hakkama saada.

Sõnnik veetud. Kahe kliendi tellimus täidetud. Pidin paar päev mg ja ca tarbima. Muidu lihtsalt enam väsimusest jagu ei oleks saanud. Keha probleeme tuleb jälgida, ehk siis osata kuulata, mida keha räägib. 

Imestasin, et peale viskamiseks kulub 3 tundi ja maha laadimiseks kõigest pool tundi. Miks see nii on, kuigi sõnnik ise on peenike ja kerge. Raske on seda hargiga peale loopida, kasutasin kärru vedamiseks ämbrit.

Metsa heinamaal lepavõsaga sõda pidamas, kuid enamus veel alles ning see tähendab, et ees seisab tõeline töö. Võsa on nii tihe ja peenike, et tegelikult natuke tüütu. Vajan kiini peenikese võsa maha võtmiseks. 

Täna sai ka trenni tehtud, tegelikult lastele. Novembris - detsembris olen osalemas treenerite psühholoogia alasel koolitusel. Ootan seda.

Sain teada, et saan osavõtta koerateraapia eksamist.

                                                                       Siilionu Feliks.

                                                                     Pekingi part Piilu.

                                                                 Aade ja Teeba hüppetrenn.

                                                             Esimene öökülm. Sügis saabus.

                                                               Minu õiteilu selleks aastaks läbi.

                                                                       Meie metsahobused.

Nüüd siis poiss rõõmudeta ja muidugi meil rahu majas. Kui olin eelnevalt tööd teinud, pakkunud täkuna teda nii siia kui sinna. Keegi ei tundnud tema kui täku vastu huvi. Ja nüüd johaidii, oleks pidanud täkuks jätma. Ühes kohas öeldi, et jah nemad nii kõrgeid loomi aretuses ei kasuta. Ja üsna mitmed hobusekasvatajad soovitasid ruunata. Ja nüüd jah, mul eriti suuri plaane, karja suurendamiseks pole. Eelkõige maade kasutus piirab hobuste arvu suurendamist ning ma ise pole veel ,,hobuhullusele" maad andmas.

Kui palju on neid, kes degusteerivad loomatoite? Või uurivad, mida  sisaldavad? Tavaliselt need, kelle loomadel on tegemist mõne toiduaine talumatus.  Mina uurin ka ja on tekkinud kogemuste pagas, millist toitu soetada. Miks mu mõtted sellele läksid. Siilionu, kes meil toas vabalt elab, annan talle öö tundideks süüa. Olen proovinud mitmeid konserve, mitmeid firmade roogasid, mis võiks talle maitseda. Ei saa öelda, et poest ostes peab teine kord kliiniku müüjale vastu tulema ja ostma just selle, mis odavalt müüa. Siilil ju oma maitse ning imestan, et loomadele ei soovita pidevalt toite vahetada. Siilionu on lahe tegelane, oleme leiutanud juba variante, et oma pesakasti püsima saada, kuid juba on tekkinud tunne, et lausa lendama õppinud ning hommikuks ainult tühi pesa. 
Kutsikas kasvab, collidega seee värk. Iga toit ei sobi. Imestan, et kõik peab olema kohe ja värske ning peab saama teiste koerte suhtes kehtestada. Toas katsetasin, ei söö ning nurub õue. Õues kohe läheb ja uriseb ning paneb vanemad koerad enda ees taanduma. Mis teha, juba teab, et on kuninga staatuses...
Tellitud on kaks põka kärutäit sõnnikut, kuid ei viitsi vinnata. Isegi raha teenimine ei tekita kohe isu sõnniku peale laadimisel. Muigan enda sees peituvat mõtet, kas teist lihtsamat moodust pole, kuidas sõnnik kärusse peale veereks.  
Jahedad ilmad on tekitanud ka söögisus muudatused, isu millegi rasvasema suutäie järele... 

- 2 ja külmunud autoklaasid...

Järjekordne öötöö hommik selja taha saand. Autosse omi asju viimas, leidsin muidugi läbinähtamatu auto eest. Klaasid puhastanud, esimene soe masinas sees võisin külastuse bensukasse teha, et osta pisikese koguse kütet saele, lisamiseks seguõli. Imestasin 1l õli hinda. Koju saanud tervitasid mind esmalt Sofie ja Sassu. 
Mõtlesin, et korra viskaks pikali, et sooja saada, eile tööle mineku riietus ei olnud küll -2 kraadise ilmastikuolude vastavaks. Kuna mu vanem tütar täna kodus, tema suhtlemine ei lasknud uinuda ning siis otsisin ülesse sooja pesu ja suusapüksid.  Keetsin kohvi ning hubasuse ja mõnusaks äraolemiseks tegin pliidile tule alla. Mõnus soe levimas majas ning muusikaks kuivapuu pragin. Naudin vaikust, peatselt õue toiemtusi tegema, tellitud on kaks koormat sõnnikut. Sügistöödega olen ma sellel aastal järjepeal, mõttes mõlgub, et oktoobriks peab lõpetama õueboksid noortele. Väheke materjali metsast lisaks vedada. Ja muidugi veel lammutustöö...
Täna pean leidma aega trenni jaoks. Eelistan kahe järjestikuse öötööle maastikule minemist. Aitab väsimust peletada.
Kena karge päikseline hommik.

Tere sügis!

Saabus, tuule, vihmaga teine. 
Jahedus paneb kaaluma, et mõnedel hobustel aeg tekki seljas kandma hakata. Viljale täna järgi vaja minna. Ratas autost ja traktorikäru ajada akna alla, vaja üks koorem sõnnikut külas peale transada. Selle aasta kartulivõtul ei osalenud, kuna puud talveks tegin üksi, siis midagi peavad ka teised kodus tegema. Ja kuna ma kartult söön väga vähe, eelistatud toiduained, oad, herned, tatar, manna, riis jne. Lapsed muidugi tahavad , teevad ise praekartuleid.
Öö andis analüüsida toimunud teraapiakoerte salajasest eksamist. Mida muud, kui asjaosalise enda käest mailitsi vastust ei saanud, helistada  pole mõtet telefoni vastu ei võeta, aga küsimused õhku kerkinud. Nii palju tulemusi mul on, et need kes said oma koetele litsentsi on õppinud väismaal mingit moodi loomadega seonduvaid. Nimesid siia kirjutama ei hakka, kuid mainin olen tähelepanelik koolitusi või Eestis tegutsevaid inimesi muul viisil tähele panema, mis haridust keegi omab ja kus keegi ennast täiendamas on käinud. Ja oletan, et tegelikult võisid need ambitsioonikad, huvitet litsentsist ning võitlus koeraterapeudi tiitlile Eestis võib võtta pahameele suuna. Mõtisklen, kas on mõtet jätkata, või jätkan sellel tasemel nagu olen ise seda teinud. Lasen ajal selgust tuua...

Hommikul toimunud trenn päris pisikestega oli okei, siis Lipton mängis rodeohobust teisel pool aeda sadula all Anetele. Vaatasin trenniplatsil, et egas miskit, et Anete jääb temaga jänni ning platsil siis selle aasta poniratsutajad (märtsikuust käinud). Vahetasime Anetega treeneri kohad. Jätkasin Lipsuga väljapool trenniplatsi pühendumisega, et saaks poisi kuuletuma. Kõik oli okei, kohe nii nagu oleksime iga päev trenni teinud. Lõpetasin traaviga ja poisil higi voolamas mööda kaela alla. Algul plaanisin Liptoni ka trenniplatsile koos teistega, aga plaan jäi katki. Kaks mära väljendasid juba Liptonit lasipuu juurde tuues armumisemärke. Ega see inimjutt hobusemõistusele selgust ei too ja nii tuli vastu võtta otsus, et Lipton jääb väljapoole trenniplatsi.
Sai täna veel karjaaed korda tehtud, viisin siis hobused jälle metsa, kust siis üks seeneline pani mu sinise platsämbri pihta... ühe korra nägin toda onklit oma massinaga mööda kihutamas...
Hea meel veel selle üle, et reedel sai käidud enne tööle minekut maastikusõidus hobustega. Ja tänu hobustele möödus mu 36 tundi öötööd, lennukalt.
Mainin vaikselt, et egas need vanurid ka nii suured magajad pole, öösel toimetavad suures majas nagu nähtamatud kummitused, kes külmkappi külastades, kes jälle kohvi keetes jne. mõni jälle suitsuruumi külastades unustab ära, et teised tahavad magada. Paugutavad unustades enese ja teised üldse. Eks mu öö siis neid jälgides mööduski...

Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber.  Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle. 
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis? 
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla. 
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid. 
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni. 
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...

Õnneks mõni arvuti on kodus ka selline, kus saab ilma paroolideta sisse. 
Sain siis eile veti arve täku ruunamise eest... oi oi... võttis esimese hooga sõnatuks. Ma pole siiani ühelgi vetile üle 100 euro kunagi maksnud ja nüüd... oigan mõttes. Pean leidma selle raha kiiremas korras ja kindel värk, et tolle ruunapoisi kohe müüki panen. Muidugi iseasi, kui kiirelt maha saan müüa. Soov on selle aasta numbris.. unistan.. 
Tõin eelmise nädala lõpus majja isase kollikutsika. Mul oli valida kolme erineva tõu vahel. Valisin karjakoeraliini. Eesti on kollide omamine kuidagi tahaplaanile tõmmanud ning kasvatajatel raskusi nende müügiga. Hetkel populaarne tõug kuldne retriiver, olen veidi uurinud tõuomadusi. Teine tõuga tõusujoonel austraalia lambakoer, mida soovin ise ka, kuid hind on siiani pannud piiri peale, sellise koera omamiseks.  See selleks... 
Homme siis linna... arvuti remonti vaja viia.

Imeilus sügis.
Viimased kaks päeva olen tagasi tõmmanud kiiretest askeldustest, kuna väsimus ei andnud enam sügavat und. Raske on elada ja midagi teha, kui keha maadleb üleliigse väsimusega.   Eile kodus proovisin naturaalset seismajäänud õunamahla. Mis muidugi nagu looduslik vein pähe hakkas. Egas miskit, viksasin pikali ning kolm tundi sügavat und tõi puhanud inimese olemise jälle tagasi. Tänaseid toimetusi tehes nautisin kõike jälle normaalselt. Käisin koertega metsas nautisin nende otsimisi ning kohalolu. Nautisin lihtsalt looduses viibimist, nägin kenasid kollariisikaid, kuid ei viitsinud neid ülesse korjata (puudus ämber ja nuga). Leidsin, et pole vajadust korjata.
Jalutasin siis ringi ära ja mõte põigata metsakarjamaale, vaadata, kas olemas olevad asjad metsas veel alles. Nojah, vana maja juures käidud, lõhutud keldris, aidas... ajab marru... mis seenelistel sellistesse kohtadesse asja. ...
Liptoni kastratsioonihaavad paranevad päris uskumatu kiirusega. Süstimisega olen kah hakkama saanud, poiss lausa lubab kõike endaga teha. Paistetus on alanemas, paar päeva tagasi masseerisin,  haavakoldesse sekreedi kogum tekkinud ja see oli vaja välja nõrutada. Püüan kõike ettevaatlikult, mitte liigset valuärritust tekitada. Kõik oleks meeldivas kontektis.
Töö juures on väga väga väga põnev seisukord kahe inimese vahel... Romaan töökohal... näis kaugele asi areneb ... olles selliste olukordade tunnistaja juba teab mitmendat korda. Osad töötajad vaatavad asjale läbi sõrmede, kuid noored lasevad hasartselt ning kirelõõmade saatel üha kiirenevas tempos edasi. Olles kohanud toda meest neljasilma all, lööb too hengeline silmad maha... teadagi miks. Mu usulised vaated enda tõekspidamistega muudavad mõne inimese käitumise lihtsalt läbinähtavaks. Ja tegemist usuparanduse läbi ellu astunud inimesega. Kuid jah mis teha, kui tegemist töökoha kirgedemöllu ja salajase armastuse eksisteerimisega...  Põnev see elu, eks näe mis elu toob... kuhu nad jõuavad... 

Väsimus, viimased päevad ei ole muud, kui seened ja seened. Täna juba ütlesin tuttavatele ära, kuna ma enam midagi muud teha ei saa, kui ainult seene ämbreid metsast välja vedada.
Tegelikult see teema, kui tegemised kipuvad kuhjuma,     eelistan neid, mis seisavad mõne loomaheaolu parandamiseks. Lipton on nüüd ruunatud, pean tegema järelravi ning teisega jalutama,jälgima operatsiooni järgset paranemiskulgu.
Opi käigus elasin täku olukorrale hinges kaasa, küsisin eile mitmel korral endalt, miks ma kurvastan. Tahtsin ju kergendada enda mugavusi. Mind kurvastab selles olukorras, et peab lähenema ju tervele loomale ja mingite ,,rõõmude" pärast. Saada mingi rahu karja...
Käisin eile pealinnas ,,kohtingul",   mõnede sugulastega. Tunnistan, et täna linnast lahkudes tundsin positiivset emotsiooni, nagu oleks nädal aega kodust ära olnud. Vestlus mis oli huvitav nii mulle, kui mu sugulasele oli äärmiselt sisukas ning põhiväärtustelt kogemuslik. Mis tegelikult põhines imisuhete mõistmatu raja lahkamisest.

Katsetan, kas kauboistiil mulle sobib, eelistan mustakaabut, eks ükskord osatn ära teist värvi.

Unenägudest, nõidadest ja nõidumistest...

Viimane öö nägin miskit meeletut und, tegemist siis nõiaga ja nõidumisega. Kuid unenäo lõpus kõik asjad ja tegemised siiski positiivse lahenduse leidsid.  Kuid kõige enam selgelt ning mitmeid kordi ühe kindla konkreetse Raplamaal tuntud naise nime kuulsin . Uurisin siis unenägude seletajast, mis siis tulemas või mis ootamatusi juhtumas võib olla. Seletajast sain pigem positiivse vastuse. 

Täna sajab võib ka öelda, et lõpuks ometi vihm. Ei pea tassima istutatud kultuuridele. Lappisin täna hommikul mõned silorullid ja pean külastama elektrikauplust, kust saan kilelinti, et postide vahele kinnitada ning hobustele hirmutamiseks, silorullidest eemale peletamiseks. 

Lipton pääses omatahtsi tegutsema ja muidugi avastasime jälle karjamaalt Hertat taga kihutamas, kes muidugi L`amurellaga jooksid paanikaga mööda karjamaad. Tekkis küsimus, miks käitub Lipton Hertaga nii?..., kuigi tal oli ka teisi märasid võtta. See pole mitte esimene kord, mitmeid kordasid vabadusse pääsenuna ajab ning lööb hambaid täku temperamendiga, Herta kannikasse. 

Liptonil on jäänud loetud tunnid täkuna elada. Edasi läheb vast rahulikumat teed. Pean mõne aasta pausi varssade tootmisel.

Katsetasin fb abil leida oma paradiisiõunetele soovijaid, kuid need kes tahtsid, soovisid, et postiga saadaks. Ei viitsi endale lisatööd teha. Kodus on palju teha, tahaks ühe põllu põhust tühjaks vedada. Eile ei jaksanud, õunamahla tegu kaks päeva väsitas ikka korralikult, ainus asi mille maha hangusime oli pühapäeval kokku pandud koorem põhku oma panipaikka.  

Kooli nädala algus on alanud väga kiirelt ja töörohkelt, pole mahti olnud siia kiigata ega miskit kirjutada. Ikka hoidised (õunamoosid ja marineeritud seened), kahel viimasel päeval masstoodanguna õunamahl. Vahepeal küla pealt  kaks koormat põhku. 
Tundub, et viimased päevade kuuvalged ööd on mu unevajaduse lühendanud 2 tunnisteks. Ja muidugi päevad selles osas keskkööni tegemistega välja venitanud. 
Tõin üks päev veel kanakarjale sulislinde juurde.
Järgmine nädal söödvilja varusid küla peale täiendama. Toon ära kogu talveks kuluva söödavilja. Oleks vaja veel ühte kirstu, kuhu panna vili. Pean leidma taluniku, kelle käest veel osta heina. Natuke jääb oma varutud söödast puudu. Põhk on olemas, vaja transport korraldada. 

Viimastel päevadel muust enam telkust juttu pole, küll Obama  visiidist, kui eestit tabanud seeneuputusest. Eile siis tegin esimese tõelise korjamise ning õhtul mõne purgi marineeritud seeni talveks hoiule tehtud. Mulle meeldivad kuuseriisikad marineerituna, lapsed tahtsid vägisi purkidesse panemise ajal juba mu valmis miksitud seened ära sööma. Marinaad sai väga hea, samas olles maja kupaseente lõhna  aurutanud, tekitas mullegi suure söögiisu. Mida rohkem pottide kallal toimetasin, seda suuremaks söögiisu kasvas.

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub igapäev iga hommiku vee vahetus metsakarjamaal ning seda täna hommikul tegema minnes, ootas mind äärmiselt ebameeldiv üllatus. Ämber mis seisis veega täidetult ja keldris kaitstult hobuste ees, seda täna enam polnud. Miskit, läksin koju teist ämbrit tooma. Vedasin vee vanni ning jalutasin ulakate hobunoortega karjamaal ringi, tekkis plaan, minna korjama kreeke. Iga kreegi järel uudistati mu ämbrisisu. Ma püüdsin neid viisakas kauguses hoida, kuid nende püsiv uudishimu hoidis kõiki kabjalisi mu läheduses, mõni proovis ninaga musi teha ja mõni selja tagant sügada. Ja ikka suhtlesin nendega viiskalt.

Täna ei viitsinud õunamoosi keeta, kuigi oleks võinud. Ostsin uue kaanetaja ja homme proovin ära. Peaks veel seenele minema, saaks natuke veel, et vähemalt järgmiseks talveks 20 purki oleks võtta.

Sügis käes ja varapimenevad õhtutunnid, kätte on jõudnud lõkke tegemise õhtud.

Tänane päev sai väga huvitavalt alustatud. Lapsed enne kooliminekut kohvetasid ning köögist tuleva kolina peale ma ärkasin ja ühinesin nendega kohvitamises. Laste kooli ära saatmist läksin õue tegutsema. Kontroll reid hobustele. Võtsin ette jälle ,,musta kulla"  kaevandamise ja maapinna kergitamise. Kui oma 30 käsikäru täit välja veetud pidasin väikse kohvipausi ning läksin metsa otsima elusat haavapuud. Kuid juhtus see, et leidsin enda metsast seeni ning unustasin sootuks seenele. Ja korraga naabrimaja jõudnuna uudistasin, et kas seal pole mingit haavapuud. Esmasel vaatlusel leidsin ühe, kuid pärast järgi minnes, halb uudis ei olnud, oli lepapuu. Miskit, mõte tuli uurida, kus veel võiks haavapuud kasvada. Alguses kihvatas, kohe üks paras juurikas maha saagida, tiirutasin veidi natuke ja siis leidsin kahe kinnistu vahel kasvavaid haabu. Sealt siis ühe maha võtsingi.

Tänane siis kohting seenevanaga, kes pakkus välja parima plaani koos mütseeli kohaletoomisega

nõustada seenekasvatuses parimate oskustega.  Näis kas mu pakud lähevad kasvama. Alustasin haavapalgi jupitamisega ning esmase toimingu sooritasin... Väheke kuumutasin kuumas vees... Vaatan, millal lisan mütseeli. Põnev maailm... väga huvitav juba see, kuidas asja seletas, eks olen natuke kursis ja kunagi televisiooni vahendusel nähtud, eks katsetan võib olla ka teisi variante ka. Igal juhul loodan ja usun, et saan hakkama.

Palju õnne Sofie! Nüüd siis 2-e aastane.