31. detsember 2013

Uus aasta saabus nagu tavaliselt pere keskel ja kiirustades oluliste töödega. Hommikul hobuseid välja lastes ja eelnevalt seda väheke põkat piinanud siloveoga ja uuesti oma kohvilõunat pidama naasnud. Jõuda veel koertega metsas käia, siis see aeg kulus enam mingile dressuuri kinnistamisele vaid koertele selgitamaks, kui oluline on kuulekus ja side peremehega. Lara pubeka iga ning ind jahiks on tugevam, kui oskan ise arvata. Nii ongi, et kanad vabad, siis Lara kinni. Ja õnneks on nüüd asjad nii, et Lara on see aeg toas, toas me ei luba isegi küülikutele läheneda. Eelistan hoida teda erutumast. 
Tõin veel koorma puid, mis jäid saagimatta pime juba. Imestan alati talvel, et kuhu kaob aeg... ?
Kui kell 16 siis juba väljas videvik. Ööseks lasime hobused sisse ja õige tegu oli ka, kuna tänavu aasta algust tähistati ka kohalikus koolimajas ning seejärel olles vaadanud keskköö ajal ümbrust siis raketivalgusest tekkinud kuma järgi oli selle aastane ilutulestik võimsam võrreldes eelnevate aastatega. 
Kella 1 paiku piilusin korra sadularuumi, et kas koerad alles jah õnneks alles. Neljast koerast kolm kartsid korralikult, murdsid lausa tuppa ja enne toast neid välja ei lasknud, kui ilutulestik möödas. Ega me neid mujale ei saatnud, kui nende endi asemetele.

30. detsember 2013

Super aastalõpu sügis-kevadine ilm soosis täna meie 4 tunnist ratsamatka läbi viima. Olles hommikul käinud koertega tunnisel jalutuskäigul, siis kaks koera Pipi ja Lara astusid üle minu keeldudest. Sai siis nii tehtud, et Pipi pidi jääma koju. Viimastel aegadel on juhtunud on ka seda, et kõiki neli koera ennast kaasa sokutanud. Nii on raske nendega, Pipi ja Lara kaovad silma alt, sisi eelistan et pean veel teismeeas olevat koera veel palju koolitama. Hetkel Laral teismeiga pulbitsemas hinges, metsas olles ei kuuletu mulle üldse. Ja see nõuab pidevat tööd ja tähelepanu. Ühe jahikoera kasvatamine korralikuks kuulekaks nõuab pidevat tööd. 
See selleks, hobustega kappasime Keo külasse ja möödusime ühest hobusekasvataja talust, kust siis väike mingi terjer ühines saatjana nautides hobuste seltskonda vahepeal püüdis mängida varssadega, kes siis emmede kõrval õppisid oma tulevast ametrit. Keo külast on võimalus läbi metsa minna purku taha ja kuna plaanitud polnud meil Purku külasse minna vaid suuna võtsime Järvakandi mõisa varemetele ja sealt jäle edasi keldrite juurde ja lõpuks kabeli juurde. Suurte ekslemistega leidsime veel miskit mida nägin selles piirkonnas esmakordselt. Lahe kelder oja kaldal. Rääkisin kõigi nende objektide kohta loo, mida mina olen kuulnud. 
Koer Telli, kes meid saatis jäi hätta kraavi ületamisega mis muidugi suurte sadude järel täitunud veega. Olen oma koertega harjunud, et nemad iseseisvad, et kui soovis kaasa tulla peab ikka ise hakkama saama.  
Kui juba Sobli alla jõudsime oli lastel juba paigad tuttavad. 
Nautisin Tassa lõdvestumisi ja jälgisin ühtlasi Teeba käitumist. Hea meel hobuste üle, kes nautisid sama moodi meiega ratsutamist. SUPER .. SUPER .. SUPER PÄEV                                        

29. detsember 2013

Igapäevaste tegevuste juurde kuulub lisaks hobustele veel koertega jalutuskäigud. Nüüd mil oman aktiivseid jahikoeri, kes pakuvad mulle tohutut rõõmu nende oskused ning intelligents.
Eile juhtumisi kulus metsas kolamisele ning harjutused tee (mõtlen siin kohal asfaldteed) ületamiseks nelja koeraga oli see jällegi paras väljakutse ning pani proovile koerte kuulekuse, mille alusel tegin järelduse, kui head on mu koerad. Jäin kogu koolitusega rahule, aga Laraga pean veel tegema kooli kaugtööga, ei taha võõras kohas ja kui karjas on juurde tulla ja kätte anda. Ja eile pärast metsas käiku läks hobusesälge taga kihutama, sain häiritud, tükk aega polnud ta nii käitunud. Mõtlesin, et järgmine kord pean kohe kinni panema, hetkel on tal veel puberteet ilmunud, tahab olla eemal teistest. Kui kolm koera hoiavad ühte isegi magavad koos, siis Lara ainsana magab üksi... olen talle seda maininud, et lihtsam oleks teistega koos olla. 
Õnneks on lastel koolivaheaeg ja püüame pühenduda rohkem oma tähelepanuga noortele hobustele. Nii ongi, et rohkem on rakendust leidnud täkupoiss. 
Imestanud olen ka see nädal jõuluteise päeva õhtul meie aia taga politseimasina sõitu... mis toimub ja miks tekkis korraga palju küsimusi ... samas ikka ehmatab ära.

27. detsember 2013

Vihm - ning kihutav aastalõpp. Paneb mõtlema möödunud aastale, mis selles aastas head on olnud. Palju, palju huvitavat oleme korda saatnud. 

23. detsember 2013

Täna käis siis meie valla loomaarst, kes pani kirja, mis loomi me oma majapidamises peame. Natuke häiriv tunne jäi, ei tea mida jälle hakatakse maksuks vast ümber arvestama.
Õnneks neid, kes toas elavad neid kirja ei pandud. Milleks on vaja loomaarstil umbmääraselt vaja kirja panna, kui palju mul näit koeri on või hobuseid. Ma saan aru, et kutsusin ta mingit protseduuri tegema, aga mul pole siiani vaja olnud, kutsun oma ala proffessionaale. Aastalõppu jäetakse oma tegemised harjumatu, õnneks ei olnud suuri tubaseid töid ette võetud, mõtlen süldikeetmist ja kõrvitsasalati tegemist.
Hobused laseme ööseks sisse, kuna iga õhtu pimeda tulekuga lastakse rakette ja hobused ehmatavad kergelt, kuni uue aastani saab tehtud nii. Saanisõidud jäid selle aasta detsembris ära = lumenappus, eks tunnen ise ka natuke suurt kergendust, ei pea lund rookima, viimased kolm talve on nüristanud selle tegevuse vastu igasuguse huvi. Kuna pindala on suur, mida pean kühveldama. Ja eks uus aasta näitab, kas jaanuar annab lume lisa. Muidugi tahaks suusatada. Ja heina vedada reega.

22. detsember 2013

Juba neljas advent.
Hommikul akent avades püüdsin selgitada, milline ilm väljas ootab, plaanisin eile metsast koorem puid kreissael ära saagida. Kohvi joodud ning traktorile aku peale veetud (15 kg), paremasse asukohta paigutatud, et paremini saeraamile asetada. Muidugi mõttes suutsin saagi kiruda ja selle omanikku, ühe rihmaga ning teine veel nüriks kulunud. Omanik pole täidunud teist teritada. 
Hobused käisid korda mööda kahe jootmisvanni vahet, millest järeldasin, et oodati vett. 
Pidin minema lastega Rapla naiskodukaitse poolt korraldatud orienteerumisele, aga mul oli rohkem soov metsast maha jäänud puud ära koristada. Pärast koorma läbi saagimist seda tegingi, kuid mainin, et 7 jämedast notist igasuguse tarkusega suutsin peale tõsta ainult 3, kuna mu enda saag andis lõplikult ,,otsad" siis neli jämedat ja rasket notti jätsin metsa, kuna mees mulle saagi ei jaganud kasutamiseks. Ootan uue aasta ära, siis lähen uut saagi enesele otsima.
Jõululaupäeval plaanin uue sülditeo käima panna ning lapsed piparkooke küpsetama. Nii tuleb selle aasta jõulud lumetult ja pimedamalt, aga see ei kahanda üldse jõulutunnet. Jõulutunne algab enda seest.

17. detsember 2013

Juba ka kolmas advent selja taha jäänud ning detsember aastalõpu poole kiire sammuga rühib ja mina lihtsalt ei viitsi ja vahel tunne, et sõnad ja mõtted kuhugi kinni jäänud. Elu hobuste ja koerte keskel lihtsalt pole leidnud kõikidele asjadele kohe sõnu või lauseid, et need emotsioonid siia kanda. Plaane on palju mida tahaks teoks teha, kuid tunnen, et mõned asjad saabuvadki ja väga ootamatult. Muidugi teeme trenne, alustasin nüüd veel rakendisse käimist Liptonile selgitama. Peame suutma teise kevadiseks jõudluskatseks välja koolitada. 
Kuidas sujub Lara koolitus, väga lihtsalt. Reageerib kiirelt, kuid mul on veel vaja treenida, metsas käies kipub omapäi käima ja mulle see ei meeldi. Pean võtma eraldi rihma otsa, hetkel veel Pipil algamas iga 6 kuu tagant jooksukas ja juba oli esimene kosilane platsis, kes ausalt öeldes juba mu närvidele käima hakkas. Need koerad, kes steriliseeritud hüppas selga nimetasin tolle isase porno-staariks, kuna valimatta suhteid ja tegevusi, minu koerad eelistasid mängimist, kuid too topski elukas ei paistnud nende mängulisest loomusest üldse arusaavat. Mis kõige huvitavam ei tundnud ka omanik mingit huvi ilmutavat. Andsin asja lahendada sellisele inimesele, kes jäi nende inimeste suhtes neutraalseks (mul on olnud aastate eest kokkupuude, aga ühes teises valdkonnas), kuid teada värk, et kurjategijatel jääb eluks ajaks okas hinge, et kellegile vargusega vahele jäid.  Ise nimetan toda olukorda nii, et valel ajal vales kohas. Loodan, et toda koera niipea oma majas jälle kuuti kasutamas ei näe.  

8. detsember 2013

Juba teine advent... uhh kui kiirelt tormab aeg. Pea käes koolivaheaeg ning jõulud. Vaikselt tulevad tellimused saanisõitudele kuid ka veel tuntakse huvi talviste ratsamatkade vastu.
Muidugi mul on valmis enda tehtud piparkoogi tainas (suuremas koguses) lihtsalt jao pärast lastel lasta küpsetada. 
Nädala sees tegelesin korra rehabilitatsiooni tööga. Ja täkk Liptoniga ning lõpetasin priaga kitseaaga, eks järgmine aasta ole näha, kas veel miskit kajastamatta jäänud. Hobustepassid-kiibid on korras. 
Natuke on nukker tunne, et aasta hakkab lõppema... ma ei tea miks muudab mind aastavahetus rohkem härdamaks, kui miski muu pööriajaga kaasnev aeg.

2. detsember 2013

Eile oli siis esimene advent. Käisin Lara ja Lauraga seda linnas tähistamas. Kuna on olemas selline MTÜ Koerus, siis nende poolt korraldatud orienteerumine vanalinnas tundus olevat sobilik Larale testimiseks, tema praeguse koolitus oskuste omandamises. Kuna Laura on üldse minuga vähe saanud käia pealinnas, siis tema valisin sellepärast veel kaasa, kuna tema tegeleb aktiivselt koerte dressuuriga. 
Lara puhul valmistas rõõmu, et ta ei lasku kõhuli maha inimesi nähes, kui linnavahel liikusime. Muidugi minu poolse rõõmsa ning edasivirgutava intonatsiooniga antud häälkäsklus ,,edasi" liikus täiesti vabalt, kuid kerge kartlikkusega. Mõtisklen, millise valemiga suudan tal selle saba veel jalgevahelt välja tuua ehk siis liikuda täieliku lõdvestunud ning rahulolu ja peremehe saatel liikumisest rõõmu tunneb. Muidugi neid inimesi, kes koos koertega Lara ei kartnud. Iga orienteerumisepunkti juurde kuulus lihtne ülesanne, mille pidi sooritama koer koos koerajuhiga.
Kui juba viimaste punktide otsimisega tundsin ise, et väsimus võtab maad, siis samad ilmingud väljendusid ka koeras ja lapses. Laps oskab öelda, aga koer ei oska. Üks punkt jäigi leidmata, eks palju asju mängis veel ilm, hommikul linna jõudes tervitas Balti jaamas muidugi lumesadu, mis pika peale muutus lörtsiks ja kui start anti linnajooksuks, siis juba jämedat vihma ning mu mõte panna ennast õhemalt riidesse jäi sellepärast ära.
Kui orienteerumisrada otsakorrale sai, siis vaatasin, et Lara oli piisavalt väsinud ja veel korra oli vaja ületada Raekoja plats, siis enam Lara oma jala peal ei suutnud stress ja väsimus võtsid koeras võimust. Sellistel puhkudel haarasin Lara sülle ja kohtusin siis veel õega ning läksime ühte vaiksemasse tänavasse ja pärast ühte hamburgeri punkti, kus siis laotasin põrandale Lara reisiteki, kus ta sai rahulikult puhata. Tänusõnad hamburgeri teenindajale, kes lubas koeraga sisse, et sooja saada. Veetsin siis mõned minutid oma õe seltsis Balti jaama ühes toitlustuspunktis rongile mineku aega nii veetes..   Otsustasin, et teen nii hästi kui suudan. Üks asi oli Lapse pärast ja teine asi, et Lara kogeks midagi uut... uut koges tõesti , et täna oli mul tõeline möll kodus, et metsa minna. Üks on selge rohkem hakkan pöörama nüüd pilkkontakti saavutamisele, teadsin, et see on meil veel nõrk ja eile see ühe trikiga saigi saatuslikuks, kuid mind see ei heiduta. Teades milline koer oli Lara 5 kuud tagasi (täitsa sõnakuulmatu, iga inimene, kes oma pilgu tema poole suunas pani tema lömitama). Eilne linnas käik rõõmustas. Kodus on Lara julgem, kuid nüüd on vaja õpetada suhtlema rohkem igas olukorras, nii nagu Pipi, et kui kutsun kohe tuleb ükskõik mis tegevus Pipil käsil on.
Nädalas mõned korrad saab pandud Liptonit sadula alla, käitub väga rahulikult ning kuulekalt. Järgmisel nädalal alustan kordetreeningutega.

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...