Viimasel nädalal on ilmataat väga helde ilmadega olnud. Ja meie talus on teistkordselt hauduma läinud pääsukese pered. 
Ükspäev tahtsin jänkudele heina tooma minna. Olles redelil mõned sammud tõusmist teinud, kui ehmatasin noored pääsukesed lendu. Ehmusin isegi, kuna pimedas lendama asunud pääsukesed ei näe ja kukuvad maha. Pidin kähku oma taskulambi neile suunama. Hea, et see on koos mobiiliga on seda kohe võimalik kasutada. Suunasin valgus vihu esimesele pennile ja kohe laskusid lendu tõusunud pääsunoored. Kuid soov heinavõtmiseks kadus, muutsin oma mõtted ringi ning läksin aiamaale ja korjasin siis läbi hämarduva öö jänksidele rohtu. 
Lähimal ajal on plaan linna üks jänku viia, kuna oleksin leidnud teisele juba see nädal kodu, kuid ma ise olles töölt naasnud pidasin ma ööune arvelt päevasel ajal oma uneplaani täis tukkuma ehk siis voodi valvet pidama (vanaisa rääkis nii, kui tal keset päeva oli vajadus ennast välja puhata). 
Püüame panna täna mõned hobused veel vabu hüppeid tegema. Uurisin hobuste kapjade tervislikke seisundit, et plaani võtta, kas peab hakkama korraldama individuaalset söötmist ehk lisada vastavalt vajadusele ning loomusele puuduolevaid mineraale või siis vitamiine. Õnneks kahe hobuse kabjad tunduvad olema sellised, et vajaksid täiendsöödana biotiini. Muidu nahal pole küll viga ei mingeid kriime ei kuplaid, mis viitaksid, et allergia nähteks oleks. 
Uus karjamaa sisaldab ikka loodusliku rohumaa koostisse kuuluvaid rohuelemente. Enamusse kuulub valge-ja aasristik ja ohakas (sööti jäänud viljapõld, mille korra juba hobused enne 1.maid puhtaks nosisid).

Paar päeva sai tehtud uut koplit, et panna hobused kaheks kuuks talvist pekki koguma. 

Teistpidi asjale lähenedes, aga 3-d kino avasime. Kõik sellised tubased tegevused kopli servas pingil ja lõikudes tehtud saavad, vahelduva eduga pilku visates ka koplisse, et kus hobused ja millega tegeletakse. Täna puhastasin kalu ja aeg-ajalt loivasid ka kabjalised vaatama, et millega oma aega viidad. Vahe peal andsin kalast lõhnava käe nuusutada mõnele, kui aeti mokad nii kiftilt laiali (naerdi).
Eile oli vaja mul neli hobust saduldada, kuid lasipuu jääb ka nüüd karjamaa sisse (ristiku pärast ja trimmeri pärast - hetkel remondis ja kätte saan alles järgmine nädal). Hobused, kes pidid sadula alla minema olid mul kinnitatud lasila külge, kuid sinna loivasid kõik noored ja vanemad suksid ja mis nad tegid. Sättisid ka endid siis teiste hobuste vahele. Nii, et kui läks nende harjamiseks, pidi neid ka siis harjama. Ühtepidi oli see naljakas. Isegi Randa sättis ennast lasipuu otsa ja ootas tegelust. Randa tita üritas igat asja ikka oma mokkadega  proovida, kuid teades varssadele iseloomulikke proovimis meetodeid, sai ikka meelde tuletatud, et ei tohi. Nahk ei kannata ilastamist. Kui oma metsaringilt tagasi saanud, siis Pauliine galopeeris rõõmus ning hõiskas nii, et vaikse ilma puhul helises tema rõõmulaulust terve küla.  
Elusad murutratktorid. Viimase ööga nad on õigustanud täiesti oma oskuseid muruhoolduses. Maitse eelised on muidugi vastu sügist ikka rohelise ädalale eelistatud. 

Olen viimastel päevadel rattamatka lummuses. Mulle meeldib matkata, seda enam rattaga ja hobusega. Vahel võin ajaviiteks ka jala, kus ei saa kasutada mingeid vahendeid. Kogeda uudsust ning seikluslikkust (ootamatud juhtumid või juhuslikud inimesed, kes jagavad sama seisukohta). Kõige rohkem olen ma sillas sellest 370 RMK loodud läbi eesti matkateest. Kui ma käisin Põlliku külas siis uurisin-puurisin, et kus sealt jookseb see matkatee, kuid mitte midagi märkimisväärset infot, mis oleks andnud mulle teada, kust see jookseb. 
Sain kaardi, mis annab mulle teada, kuidas kulges siis eesotsas Aigar Kallase (õnneks jätkab RMK juhina) ja Tõnu Jürgensoni osalusel sellel matkateel. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/16435
Oman ingliskeelset vääriselupaikade (VEP) kaarti, mis kajastab piisava täpsusega kruusa- ja metsateid ning vähe olulisi teid, mida paljudele kaartidele ei märgita. Ja teekonnal läbitud piirkonnas olen saanud uurida ka vääriselupaiku ning enesele selgeks teha, mis jaoks on sellel nimetus VEP. Olen pühendunud või pühendumas ennast looduskaitsele ja pärandkultuurile ehk siis saada parimaks loodusgiidiks. Areneda kogu aeg edasi, et mitte seisma jääda, pean olema kogu aeg liikumises. 
Vahel elu teeb keerdkäike, tuleb kõigeks valmis olla. Kui jagada kellegagi oma hetke olukorda ja kui leidub ka õige nõuandja, siis on võimalus olla tugev ka kehvematek aegadel.  
Üks hea asi, mida ma alati omas mõttes tänan on mu praegune töökoht, kus võin alati jagada omi olukordi,probleeme ja muresid. 
Ei ole majanduslikult aastad ju vennad. Loota iga aasta, et inimesed tulevad ja käivad ei saa turismis alati kindel olla. 

Miks ma pean blogi?
Mõtteid  iga päeva elust, kuid kõige rohkem loodusele, loomadele ennast pühendades. Võib-olla saavad ka teised, kes loevad vahel midagi huvitavat teada. Jagada avalikult läbi oma positiivsete sõnumite. Samas läbi kirjutamise kinnistuvad kogemused ning sööbivad mällu. Tihti meenuvad mõnda matka juhtides jälle vahva seik, siis on see nagu rusikas silmaauku kohe tagataskust võtta ja rahvale rääkida. 
Loodus on vahva, käisin hommikul metsas Sassuga seenel. Pipi täidab emme kohustusi. Kuna viimane ind oli tal hullumeelne, siis mõtlesin, et olgu ühe kutsika jätan. Las maitseb siis ka lõpuks emarõõme, eks näe missuguseks koeraks siis kutsikast saab.  Kõige kummalisem oli asja juures see, et selles pesakonnas mitte ühtegi isast ei olnud. Lootsin, et mõni on isane, et siis oleks hiljem hea ära anda. Pipi on nii leilis, tõin kutsika koos temaga tuppa. Isegi oma asemele ei läinud enne tagasi, kui olin ta kutsika asemele tõstnud. Õudne 9 emast kutsikat... eks kutsusin loomaarsti, kelle süstimise käe läbi siis igaviku unne sai saadetud. Ei ole mõtet toota, niigi lehekuulutused kutsikate pakkumisi täis ja lõpp tulemus on ikka selline, et pannakse liigsööjad siiski magama, kuna uusi kodusid on raske krants kutsikatele leida. Ükskõik millise hinnaga see pakkumine poleks, ikka kutsikale uut kodu ei leia. Pipi on igal juhul õnnelik emme. Las tal kah olla seda rõõmu, kasvõi ühe piiksuva roosanina näol. Kutsika värvus on liivakarva ja näis mis värv temast saab. Igal juhul on mu soovitus, et seda kutsikat mitte emaseks ei jäetaks vaid lastaks ära steriliseerida. Enesele ma ei taha jätta, mõte tikusb võtta tõukoer ja Pipi ka ära steriliseerida, siis on minul rahulikum ja naabriisasel koeral ka rahulikum. Oletan seekord oli põhjus selles, et Pipi oma hormoonide möllamise ajal lihtsalt oma kaeblikke ja kurvameelseid ning igatsust vastasoost koera järgi oli nii tugev, et naabrikoer lammutas hammastega oma hoovi ümbritseva aia ära. Ühe korra ka ketiga üle aia hüpates poomiseni ennast tirides. Olles teda päästma läinud, näitas ta hambaid ja oli väga sõjakas minu vastu. Ütlesin olgu... olgu, mis teha, kui sa mu abist keeldud. 
Heinamaal olles kuulatasin ikka, ahah, koer haugub, siis tähendab et elab. Helistasin omanikele, et koer ei lase ligi. Kuid õhtuks oli ta enese ketist vabastanud ja oli vabalt hoovis. Kuid millal ta meil käis ja kutsikad meisterdas ei tea. See selleks, seda oli märgata, et koera kõhu paisumisest, et asi on toimunud. Eks pärast seda inna aega, naabritega suheldud sai. Õnneks said nad ise ka aru, et sellise isase hoidmine isasena ei ole mõistlik tegu. Plaanivad ilmade jahenemise ajal tal siis ka hormoonide möllu peatamiseks see viimane otsus korda saata. Et enam emastele tittesid ei teeks. Saan minagi siis vast rahulikuma meelega tõukoera kasvatust edendada. Mulle endale meeldivad Inglise springerid ja tahangi nende kasvatamisele üle minna. Pipi meeldib selle poolest, et temas on kõike, on abiks hobuste koolitamise, aitab karja ajada (allub käeviibetele) kerge kuuletuja. Vahel metsas vaja sõnatuid käsklusi jagada, siis peab koer olema kohe vaateväljas ja tegema nii nagu ma käega näitasin.
Vahva.

Naljakas, tundub, et mina elan küll kuskil teises maailmas. Ma ei teadnudki, et Vello Kudrjavtsev on saanud põgenema.
Varemalt hoidis kõige uue infoga kursis alati vanaema. Kes siis jälle helistas ja teavitas, mis uut lehest lugenud. 

Loen harva lehti, nii et mõni uudis laekub väikeste hilinemistega.

http://www.ohtuleht.ee/477828

Vaatan ise ühte Eesti enda kodukootud kriminulli põhjal miskit ,,Kättemaksukontorit" ja just kevadel oli see stseen, kus tegemist oli jalavõru lõhkumisega ning kriminaalseks  tituleeritud isik oma kättemaksu teoks tegema asus. Olgugi, et tegevus oli filmiks näideldud, siis ikka miskit on kellegile selliste situatsioonide läbi mängimine mingil määral ivaks. 

Kummaline, et ise mõtlesin sellele, et ega järsku millegi sellega Velts hakkama ei võiks saada. Nojah ja nüüd kus netist otsima tema kohta infi hakkasin. Selgub see tõsi asi, et on uuesti põgenema saanud.

Miks ma seda isikut otsisin, et üks päev tuli lihtsalt ühe hobusekasvatajaga jutuks ja vestluse sees ta korra isegi midagi sellist mainis. Ei tahtnud rumalasse olukorda jääda ning üle küsida. Ma isegi mõtlesin, et kummaline, et kas ta siis Eestisse ei jõudnud.... või sain ma kevadel millestki valesti aru.  Mis teha, kui harva loen ajalehti ja ma polepidev surfaja foorumites. Kuid tundub,asjadega kurssi end viies, peab ikka pidevalt ennast täiendama meedia välja annetega. Tegelikult pole see minu teema, kuid hoian ennast sellise teemaga ennast kursis. 

Lihtsalt hoida silmad avatud, tundmaks ära inimesi, et mu enda lapsed ei satuks ohtu. 

Miks ma selle teema juurde tulin, kuna mu blogi külastab viimasel ajal kuskil porno saidilt, aga mul on olemas inf, kus maalt ja kui mitmeid kordi ning artikleid, mida on vaadatud. 

Ühtepidi on blogi köögipoolel see hea asi,et on võimalik kontrollida külastajate taustu.

Jälgi wlc 2012 | Raie maailmameistrivõistlused 2012 Husqvarna

Jälgi wlc 2012 | Raie maailmameistrivõistlused 2012 Husqvarna

Norm ettevõtmine.

Ammu igatsetud rattaretk sai tehtud. Algus sai tehtud Sürgavere raudteejaamast Hüpasaarest. Kogu sõit käis ainult kaasas oleva kaardimaterjaliga (VEP). Olles jõudnud siis, Sürgavere asulast  läbi. Ei suutnud kaardi järgi teha kindlaks milline tee ots õige on. Õnneks esimene tee osutus lühemaks kuid kruusateeks. Sõit kulges languses. Sihiks oli võetud Hüpasaare raba ja laudtee. Eelmine aasta RMK teostas seal uue laudtee ehituse. 
Selle matkaga oli veel teinegi huvi mul. Vaadata üle kõik tee äärde jäävad telkimisalad ning õppe-matkarajad. 
Õnneks sõit Hüpasaarde kujunes ideaalselt, kaardilt lugeda oli ok ja seitsmes meel töötas laitmatult ning siis suunaga Hüpasaarele kohtusime ka kuulsust ning uudsust toonud RMK matka 370 km sildiga. Ühtepidi mis peast läbi käis. OO, jeee Joel tegi seda mu eest ( selle reisi tegin pojaga kahekesi, kuna Joelil oli 20 augustil sünnipäev, siis sobis see matk talle juba tempo ja teekonna pikkuse poolest ideaalselt). Hüpasaarde jõudnud, läbisime enne oma lõuna tegemist veel 5 km rabasse rajatud laudtee matkaraja. Ringiga juba Mart Saare maja muuseumile lähenedes nosisime kamalutäite viisi pohli, kui ka mustikaid.  
Ainus seik mis mind selle Mart Saare maja muuseumiga meelde jäävaks jääb on kuri kukk. Lõunatoidu valmistamiseks oli vaja poti täit vett, selle majast saanud. Tagasi teel võttis täis poti kandmise enda õlgadele Joel. Mina jäin maha lambaga suhtlema, korraga tundsin, et miski müksas mind. Meenus korraga õue peal nähtud kukk ja vaatangi, ehheee ja kallale tuleku nägu peas. Mõtlesin, et siin polegi koera vaja, siin ajab asja juba suur julge kukk oma kaklemissooviga inimesed eemale.
Oma lõunaga ühele poole saanud, liikusime siis jällegi 3,4 km sama teed, kus ennist tulime siis juba mainiks iga mõnesaja meetri juures tähistatuna 370 km matkatee viitasid. Selles kohas oli asi lihtne. Jõudes kohani, kus teetöö tähistuses viites seisis kiri, et 3 km kaugusel Oksa sild remondis ja läbi sõitu ei toimu. Mina ütlesin, et kuskilt ringi ei hakka minema, lähen nii nagu kavandatud. Kunagi ei tea, mis ees seisab, kuid vahel peab ka teisi manöövreid tegema. 
Oksa sillale lähenedes selgus tõsi asi. Soovisin meestele jõudu ja küsisin, et kas jõgi sügav ning kas meil ootab ees ujumine. Mehed lahkelt kostmas, et nii hull asi ei ole. Ja kohe abivalmilt paigaldasid kolmest lauast kokku löödud jalgtee. Hurraaa esimene takistusriba sel matkal edukalt sooritatud. Mulle ja Joelile pakkus see rõõmu, et vahelduseks ühesugusele rutiinile lõpuks ka ekstreemsusi. Vaatasime siis üle Oksa telkimisala ja sealt üks 2 km edasi olime aidas rajatud puhkealal ainus puudujääk sellel kohal veekogu olemas olu. Algis mainis, et seda kohta ei ole eriti aktiivselt kasutatud. Mulle meeldis seee väga. Joel lunis, et võiks sinna ööbima jääda. Kuid kell oli veel vähe ei tahtnud ma veel jääda paikseks. Veel mõned kohad vaja üle vaadata. Teised kohad tavalised lõkkeasemed mis RMK on rajanud. Ei pakkunud erilist pinget, aga hea meel varutud ajast ning huvide täide viimisest sai see piirkond jälle selgemaks. Kuna juulikuu uudistes näidatud teekond  jäi väheke segaseks, siis oli vaja see enesele selgeks teha. 
Kuusekäära on juba varasematest käikudest selge, siis ei hakanud sinna oma aega enam raiskama. Kõllasin korra Sooma keskuses perega pesitsevale Algisele, pidin korraks temaga kohtuma, ehk siis väikse infi saama, kus oleks mõnus oma öö veeta, et mitte jääda looduse meelevalla alla (oli oodata vihmasadu). 
Mainin vaikselt... öö veetsime siis Karuskose endise metsavahi talu laudalakas mitme aasta taguse heintes. Mul muidugi mainin, see öövalvuri amet on ikka mu elu kontrollimas, et ilma selleta ei saa ma isegi elada enam matkal. Öösel kella 3 ajal hakkas vastu katust pimeduses alla kukkunud noor pääsuke otsima pesa kohta. Panin siis taskulambi põlema ja suunasin siis sobivasse kohta valguse, nii et pääsuke enesele parima koha leidis öö veetmiseks. Tundus, et mu heategu oli talle meelt mööda. Hommikul ei lennanud ükski lind enam meie liigutamiste peale lakast minema. Mulle meeldib alati see, et kui ma leian loomadega hea kindla kontakti. Teine kord olles metsas üksi on nendest väga palju abi. Kuulates ja mõistes nende keeletest ja käitumistest palju lugeda.
Öö läbi sadas. Tänasime Joeliga mõttes, Algise soovitust, et see oleks meile parim.
Kui ma käin üksi matkamas või viibin väiksema arvu kodust eemal, siis ma ei  viitsi telki kaasa vedada. Mul hea magamiskott, mis kannatab piisavalt külmakraade. Kunagi, kui oli plaanis osta uus magamiskott, küsisin nõu Tõnu Jürgensonilt, siis tema soovitus selleks oli, et magamiskotis oleks ka miinuskraadidega võimalik väljas magada. Nii mul ongi, testitud mitmetes ekstreem olukorras. Tõdesin, et see on ka paika pidav.  Kui on hea magamiskott ei hakka kunagi külm. Magamiskott peab olema selline, mis annab ja hoiab soojas. Ja puhkab hästi välja. Ja eelkõige ikka läbi mõeldud iga riietus detail. Olin valmis ka kuuse all ööbima, kuid eelis seisuses oli mu soov RMK varjualused. 
Eilne päev siis kujunes hoovihmades sõitmiseks. Kuid mu kannikad olid ratta uuest sadulast ikka päris hellaks hõõrdunud. Iga uus nõuab ikka sisse harjumust. Iga kord jälle millegi uuega vaja kohaneda annab ikka tunda tükil ajal. 
Jõesuu kaupluses täiendasime toiduvarusid ja ripsillast üle ei meenunud, kui palju tuleb sõita, et ära keerata Piistaoja peale. Lõpuks selgus, ainult 3 km oli see vahemaa. Meeleolu paremaks tegi, et teekond Tootsi jaama ei olnud liiga pikk, aga aega rongile minekuks oi kui palju. Pidasime siis Tootsi raudtee jaamas lõuna. Ja otsustasime leida selle metsatee Tootsi aleviku servast, mida kaudu on võimalik liigelda Viluveresse.  15,5 km ja olimegi Viluvere raudteejaamas. Eks meil oli veel aega oodata, kuid mu kannikad vajasid korralikku puhkust. Kuna mu see füüsiline keha osa vajas rattasadulast eemal olekut. Aus olla, ega ma saanud aru, kus kõige rohkem valutas. Kuna avastasin vahetult enne sõitu, rattale ostetud pakiraam ei sobigi. Nii pidin sellest mõttest loobuma, pakiraamist et kasutada rattakotti matkal.
 Kuna järgmine hommik pidime välja sõitma, pidin tegema valikuid, mida kaasa võtta ja kuidas. Siis selleks korraks sai seljakott. Kujutage ette, mis tähendab kahe päeva elamine seljas kanda... ohh kohe meenub mul istumine. Kindlasti mõni arvab, et pärast seda ma ei istu mitu päeva sadulasse. Ehheee, vale arvestus, liigun kõigest valust hoolimatta. Aastatega olen ennast nii palju koolitanud, et valu on mööduv nähtus ja asjas annab alati olla kannatlik.
Igal juhul rongi peale saanud ja Raplas maha saanud. Istusin jälle rattasadulasse, siis pojale mainisin, et hetkel meeleldi istuksin hobuse sadulasse parema meelega. Kuna ratsamatkadel ma sellist valu kannikates pole kunagi tunda saanud, kui uutest rattasadulatest. Mul juba plaanid tehtud ning ootan rõõmuga ju suure huviga septembrikuu rattamatka. 
Igal juhul mainin, et kahe päevane matk oli täide läinud matk. Kõik sujus plaani päraselt ja lõpuks sain palju juurde.

Kui hea on pidada avalikku blogi? 

Avastasin täna külastades oma blogi külastajate ip aadresse (mis kajastuvad ainult minu blogi arvuliste näitajate taga ehk siis individuaalblogi köögi poolel õnneks, et on nähtav isegi riigid, kust on minu blogis käidud), siis selgus ka jahmatav aadress. Ei avalikusta, kuid proovin sellistele kohtadele leida mingi lahenduse, et saaks eemale hoida või nendelt saitidelt külastatavust piirata. 

Tervislikust eluviisist

Pärast raskeid (peosööke) toite on alati üle minna mõõdukale toitumisele. Mul on aastaid olnud teatud regulaarsus, et hommikut alustan alati kergelt. Soe lõuna ja õhtusöök jääb sellistesse piiridesse, et söömis toiming jääks viimaks 19.00 paiku pärast seda enam mitte üks gramm. 
Vahepaladeks saab näksitud puu- ja juurvilju. Väga hästi maitsevad salatilehed. Kevadeti maiustan päevade viisi värskete, mahlakate võilille lehtede ja vartega (see on juba aastaid selline harjumus), millegi pärast kevadised võilille lehed on maitsvamad, kui suve teisepooles proovitud võilille lehed-õisikute varred. Olen teinud segasalateid (nurmenuku, naadilehe ja võilille lehega, lisanud olen murulauku, ei koort vaid õli ja suhkrusegus- eriti hea maitse annab oliiviõli). 
Nüüd tänasest alustan tutvumist linaseemneõli kasutamist  ning mõju organismile. Uus toode, aga tasub juba iseenesest proovimist.
http://www.loitsukeller.ee/linaseeme.htm

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1008_997.html
Natuke juttu ka linaseemnetest.

Sai tänagi tegeldud Lipsuga. Lasin siis karja juurde. Tundus, et märad olid jälle rahulikumad. Ei olnud kedagi, kes oleks täkule liiga külje alla oleks soovinud pugeda. 

Metsa minnes panin tähele, et kana sulgi, nii et üks kana on jätnud elu rebase hammaste vahel. Kährik ründab öösiti, tema kardab koeri. Kahju on see, et pean Sassut kinni hoidma. Nüüd tuleb see aeg, kus metsloomad muutuvad agaraks kodu pugemisega, et miskit hammaste alla raabata. Kõige väiksemate tibude ema kaotas elu. Sellepärast need pisemad õue mööda pea laiali ning vidistades ringi kondasid. Ja nüüd mil teada saamine, teeb mind kurvaks. Loodan, et kukk võtab miskit ette, selles osas. Varemgi on meil juhtunud, kus kukk on aidanud kanaemal tibusid tiiva all soojendada. 

Viimaste päevadega olen tegelenud aktiivselt täku Liptoniga, homme püüan Teebale ja Tassale kordet teha. Teeba viimasel ajal, kas siis maastikul või platsil hakkab vastu soovitud tegevusele. Trennis kui oli vaja teha galoppi, otsustas tema teisiti teha. Isegi mööda minnes virutas jalaga vanemale tütrele, kes just sai istuda Amanda selga. Olin tema käitumisest üllatunud, isegi galopis kerkis tagumik kergelt nagu ,,pilveke" ma nimetan tagumikku, mis parajalt ümmargune ja vormikas sellise tagant vaates mulle ka see näeb välja.
Täna oli nii mõnus soe ilm. Kuid parme ja sääske, kes vereimeja osavusega ikka loomade külge klammerdusid. Imestangi, et neid putukaid ja mutukaid nii palju on.

i - le täpp peal ehk heinatöö lõppenuks kuulutatud.

Paar päeva olen maadelnud neti leviga, kuna kahtlesin, et arvuti on nakatunud viirustega ja ei saa seetõttu oma arvutisse. 
Kuid hoopis probleem seisneb neti kehvas levis. Ok, nüüd siis päris hea teema juurde.
Heinatöö kuulutasin eilsega siis lõppenuks. Kuna mul heinamaa eelmise nädala vihmase ilmaga maha sai niidetud ning see nädal esmaspäeval siis kaarutamas käidud. Hein on ulualalla veetud. Kui ma peaks veel kahtlema, et heina ei ole piisavalt, siis see mu viga, kui mu arvestused talveks sööda osas viltu veavad.
Eile sai käidud 3-e tunnisel ratsamatkal ja selgus, et Pauliine on parimast parim juhthobune matkal. Teeba käitus üle ootuste nii aeglaselt, et tegemist oli mul kuhjaga. Käitus ta nii nagu, liiguks ta selles piirkonnas esimest korda, isegi kõige lihtsam seisev sõiduauto tekitas temas mõtlemist. Kordagi ei väljendanud ta hirmu vaid lihtsalt ootas, mida teised arvavad. Püüdsin siis viimane öö töö juures analüüsida, et miks hobune nii käitus. Ainus asi milles ma järeldusele jõudsin on algav ind. Siis ta muutub kuidagi selliseks, ah, et mis mina siin ikka liigun, las teised ka teevad midagi. Teeba õde Teele oli hoopis teistsugune.  Teeba õeks võib ka Paulat nimetada ema oli neil üks, kuid isad erinevad. 
 Meenutasin ratsutamise ajal vahepalaks Teeba talvist käitumist ree ees. Ei olnud tal aega mõelda, vaid tegutses ainult enda mõtete ajendil. 
Ja eilselgi matkal ta käitus rohkem ära ootaval seisukohal, et kuidas Paula käitub. Hakkan kahtlema, kas on õige mõte müüa hea matkajuhi hobust. Matkajuhi hobune ei tohi liigselt karta vaid peab julge olema igas olukorras. Eelmise nädala reedel liikusin ma Hertaga, kes sobis mulle ideaalselt. Valisin ta sellepärast, kuna olin hommikul öise töö lõpetanud ning kimbutas mind magamata öö unevajadus. Siiski kibelesin Varbolasse ja mõttes lubasin enesele unepuudusest tingitud unevajaduse Varbolasse jõudes kuskil põõsa varjus ära põõnata. 
 Millal ma leian enesele sobivama töö, mis eeldab mu huvisid ja tegevusi kooskõlas? Pea juba 7 aastat ühes asutuses töötanud. 

Varbola puupäevadest mõned pilte 2012

Kasvõi ühe päeva matka ettevalmistus on läbi mõeldud. Kaasa peab võtma ka päitsed talutus ohelikega ja karjusenöör. Hobustele tuleb valmistada koheselt sööma maa ette. 
Olles siis olulised asjad pakkinud. Alati tuletan lastele meelde soojad riided kaasa. Ehk siis kiht-kihilt riietumine. Kuna tagasi tee jäi meil hilisele ajale ehk siis videviku tunnile. On hea näha ilmajahedust piisavalt suure varuga ette. Vähese riietusega ei ole jaheda ilmaga kuigi mugav ratsutada.
Muidugi ratsutamine tempokalt annab sooja, aga kui tegemist on pikema distantsiga, siis peame arvestama, et hobuseid liiga märjaks vastu ööd ei taha ka ajada. Pärast sõitu peab olema pikem maha jahutus. Kui hobused ei ole märjaks aetud lähevad nad ikkagi sisse, aga vähemalt tund aega pärast sadula maha võtmist juua ei saa. Koormab magu ja pärast pikka kehalist pingutust võib tekkida tiirud kohesel jootmisel. Muidugi sooja veega võib lasta mokki natuke puhastada, aga soe vesi meeldib hobustele väga, ainult kapjade sisse kastmise mõttes. Kuid mõned naudivad väikeste sõõmude kaupa. 
Hea oleks hobustele anda energiat taastavaid elektrolüüte sisaldavat jooki, mis taastab organismi.  

Käidud siis, Varbolas. Lootsin leida linnuse jalamilt eelmise aasta XV aastapäeva tähistamise korraks valminud skulputure leida "Neli kuningat", kuid peale uue vaatamisväärsuse kohta sain infot töö juures lehti silmates, et peatselt puupäevade lõpus, viiakse Toomas Ehrpaisi mälestuseks vermitud pink ka minema. 
Tegime lastega linnuse sisemuses tiiru, siis skulptoreid ikka oli, kuid see aasta oli eelmisega võrreldes ikka vähemast vähem. Tundsin, et see aasta pole mul miskit kaotada. Kuid järgmiseks aastaks lubasin lastega aga nädalaks ajaks tulla. Isegi telkimis alal oli natuke trimmerdatud telkimis kohtadeks, aga mitte suurelt.  Kuidagi kesises seisuses oli see puupäevade organiseerimine. Pildid uutest taiestest panen siia hiljem ülesse. Selgus, et tütre Aade fotoka aku oli läbi ja seetõttu pidi leppima kahe lapse mobiilis eksisteeriva fotokaamera ülesvõtetega. Kuna mul veel seisab 48 tunnine valve, siis tegelen veel mõtlemisega Sassu käitumise analüüsiga. Püüan leida oma koera käitumisele selge ja otstarbeka lahenduse. Sellest hiljem, kuid asi võib võtta tõsisema pöörde. Probleem seisab selles, läksime eile lastega kodunt, siis abikaasa lasi Sassu lahti, kes siis oli muidugi naabrite juurde läinud, aga teada miks..? Seal on koer, kelle suhtes saab ta olla dominantne. Ja ära süüa teise koera toit. Vahetult enne ära minekut panin koertele söögi ja peale selle veel kanadele.  
Kui naabrikoerale antakse suure poti täie kaupa krõbinaid, siis Sassule võib asi väga kurvalt lõppeda. Esiteks kimbutab juba ülekaal ja teine asi krõbinad paisuvad ja tekitavad pärast söömist koerale suuri vaevusi. Et koer keeldub liikumast, kuid mida teha spanjeli meeletu söögiisuga...? Ja kuidas koolitada mitte käima naabrite juures. Püüan leida lahenduse...

Tänasest algas Varbolas puupäevad XV

Need pildid panin siia eelmise aasta kaustast, kui ma reedel ükskord sinna jõuan, siis saavad ka värskemad pildid siia. Fännan täiega puupäevi ja metsandus valdkonda ülekõige. 

Ja tänagi mõtlesin sellele, et nii kahju, et ei saa osaleda sellel.