Mõnus sügis jätkub.

Öö kahe koera seltskonnas oli huvitav ja kogemuste rohke. Sassu valis õhtul just nimelt magamistuppa minu voodi kõrvale koha, kus olla. See oli ka hea, paremini kuulatav ja jälgitav. Õhtul söötsid lapsed vist rohkem, kui tegelikult harjunud saama iga päevaselt on. Siis öösel, kui kuulsin, et tõusis püsti. Lülitasin mobiilis taskulambi ja vaatasin, et ninaga seisab ukse suunas. Oletasin, et soovib õue, küsisin kas tahad õue. Kohe oli krapsakas keha keeles raputus. Egas miskit, rihma otsa ei pannud. Selgus, et mu tähelepanek osutus asjaks ja koer sai oma sisemuses peituvatele lahenduse. Õues tibas udu vihma, kuulsin naabri lammaste kaelas rippuvate kellade helinat.

4 aastane koer on juba täiskasvanud koer, kellel on oma iseloom kujunenud. Kuidas muuta nii, et koer ei peaks põdema kodude muutusi. Hea on, kui saab kellegagi jagada. Igal juhul meeldib Pipi oskus keha keeles asju selgitada.

Täna hommikul tegin juba pikema ringi koertega.
Esimene asi tahtis kanadele peale tormata, aga Pipi sekkus (hea koolitaja-kiitsin Pipit sellise teo eest).

Pipi läks karjamaale, Sassu talle järele hobused juba kaugelt tundsid huvi, et huvitav mis kirju elukas nende maadel ringi jookseb ja muidugi ponid nagu karja valvurid kunagi tahtsid talle tema luusimise eest äsada, Pipi märkas hobuste ringi lõksu jäänud Sassut ja läks Sassule appi, mõned korrad kurjalt haugatades olidki hobused eemale peletatud, muidugi tahtis Sassu seda sama teha, kuid Pipi keelas tal omavoliliselt seda teha.

Nüüd mõistan Pipit tõeliselt ühe rohkem hindan temas oskust asju selgitada keha keelega. Seletasin talle, et nüüd on tema kohus kaitsta kodus elavaid ja teha elementaarsed asjad selgeks teisele koerale.

Minule uued kogemused koertega.

Pühapäev 30. oktoober.

Kahju, et täna ei jõudnud miskit teha, hommikul jooksid mõtted siia sinna. Tahtsin uut koera vaatama minna.

Hommikul koju jõudes töölt, võttis kurb Pipi värisedes, alandlikult ilma igasuguse koerale omase rõõmuta vastu. Pakkusin süüa, ei miskit. Eks näe, nüüd õhtul, mil panen neid ridu kirja, lasin ka Pipi tuppa. Kartis pool areldi ja vastumeelselt siiski pool uudishimuga tuppa tuli.

Oh jah, paneb ikka tõsiselt ohkama. Kas tõesti valitseb koeral sügav lein. Loodan, et uus koer aitab varsti unustada. Pipi on ka toas, vahel lubame endi keskele.

Ma küll ei soovi, et koerad ei elaks, aga kui see on vajalik suhete paremaks edasi arenguks, siis teist koera, teise kõrval ei tohi eemale jätta. Ning anda võimalus uuel koeral aru saada, kes siis valitsevaks pooleks on. Teades põhjust ära andmisel, siis uus keskkond võib teatud iseloomu omadusi parandada. Mis koera probleemiks ei jaga hetkel, seda kunagi hiljem. Alul õpime kõik teda tundma ning häid iseloomu omadusi tunnustades õigel ajal õiges kohas.

Paljud inimesed kardavad võtta suurt täiskasvanut koera, eks see ühtepidi õige ole. Väga palju peab ise ümber kasvama.

Ilmad.

Ilmadega on vedanud. Koolivaheaeg on möödunud meil väga toimekalt ja tegevus rohkelt. Esimene mõte mis meil tiksub, et saaks enne talve hobutöö riistad aiale tõstetud iluks ja vaatamiseks natuke nagu ajalugu. Lootsin, et ehk jõuan ka talu silti teha, kuid tunnistan, e päevad on nii kiired mööduma, et lihtsalt enne saabus õhtu ja alati ikka korralikult üks töö ka selle päeva lõpuks korralikult lõpetatud saadud.

Puhka rahus, meie armas sõber.

Koolivaheaja lõpp.

Kurb oli meie päeva algus, meie kolli Urri (passis nimega Kasepere Uldiin) kellel katkes ootamatult elutee ja teda jäi leinama nooruke sõber neljajalgne Pipi. Ega meilgi see hommikupoolne aeg kerge olnud, kui miskit sellist juhtub, tekib alati passiivsus tahaksin voodisse teki alla pugeda. Aastatega olen hakanud seda omadust maha suruma. Võtsin ette trenni hobustega, suhtlesin iga hobusega eraldi. Ka lapsed osalesid aktiivselt trennis. Täna painutasin Hertat, tegin hästi palju volte sammus ja traavis, et seda sõnakuulmist kasvaks.

Aade tegeles Tassaga, kes lausa nõudis täna trenni saamist. Anete Teebaga painutust kuklast. Paistab, et ühe kordsest libiseva kasutamisest Teebal oli palju abi. Väga ilus pilt.

Paula hüppas nii nagu ühele võistlushobusele vaja on. Muidugi oli ta osanud öösel aiast välja ronida. Hommikul jalutas naabrimehe aia taga Amandaga kahekesi.

Eilseks plaanitud heinavedu teha ei saanud, kangekaelselt tõrkus traktor käivitumast. Kahe korra peale aku tühjaks käiasin.

Tänaseks plaanitud oksavedu trakaga sootuks edaspidiseks edasi lükkus.

Õnneks heinad ära veetud said, tänu sõnad Papli talu peremehe Jaagule, kes siis peale aitas tõsta.

Traktori pärast asi hilisemaks jäi, kuna hommikul panin talle veel pliidi kõhu alla, et õli soojaks läheks ning pärast seda laadima ja siis kuskil tunnike laadimist ja siis katsetasin ebaõnnestus. Alles teistkordse katsega, kui olin krokudega ühendanud teise aku genekaga, käivitus lõpuks. Helistasin tõstjale, et olen tulemas ja ei tahaks enam edasi ka lükata, on asi tehtud ei pea hakkama lumega neid vedama, mis mulle üldse ei meeldi.

Koolivaheaja kolmapäev.

Täna jätkus kõike. Ega eilegi kergem päev meil polnud. Palusin lastel eelmine nädal reedel maha saetud alõõtsa oksad oksa hunnikusse vedada, mida nad ka aktiivselt tegid. Eile kui traktor punnis käima minemast, siis vahe peal koristasime õuet, korjasime vedelema jäänud risud ja sorteerisime eraldi hunnikutesse, et siis hiljem osad ära põletada ja metallist vidinad, millel enam mingit otstarvet ei näinud sai viidud metalli kokkuostu. Sama teed läks mu eelmise aasta Volkari vana käigukast, mille eest sain korraliku tasu juba.

Anete meisterdas, aga Amandale kihvti teki, suurepärane omalooming oli siis eilse päevaga ellu viidud.

Tänasest päevast kolm tundi sai veedetud Pärnu "Tervise Paradiisi" veeskeskuses, ojaa lasin kõikidest torudest alla, ei saanud lastest kehvem olla. Alul arvasin oo õudust, aga kui vaatasin, kuias Laura ikka alla liugles ees, siis kadus mul see hirm.

Igal juhul päev oli toimekas. Iga kord peale trenni saab arutada, mida peab ühe või teise hobusega ette võtma, millist tööd, et ratsastus paraneks. Teeba aeglus ei meeldi mulle mitte üks teps platsil. Trenni lõpus hakkab ta võõraste ratsanikega oma tahmist läbi suruma ja sõltub sellest, kui pikk on noore ratsaniku kogemus, seda raskem on Teebale asja selgeks teha.

Anete tegi eile Katile painutust, et temas natuke eemaldada seda temperamenti, et saaks aru, et trennis peab siiski trenni tegema.

Näis, kuidas homme traktor käivitub, ajasin igaks juhuks varju alla, lootes, et teine siis on eemal tuultest ja ilmastiku mõjudest.

Päev ja öö, öö ja päev.

Hommikul lõpetasin 24/h valve ja tee peal mõtlesin magamisest. Koju naastes eks oma tulekuga ajasin lapsed ülesse ja ei mingit hommikust und enam. Kuna viimane öö töö juures oli raske.

Kuid alanud päev oli lihtsalt päikese soe ja mõnus tegutseda tuulevaikse ilmaga. Kuni sinnamaani, kella 11-ni ma lihtsalt lebotasin enne suuri ja raskeid tegemisi.

Kõige pealt trennid hobuste ja lastega. Juba teist päeva on Katariina kohutavalt iseloomukas. Näitas üsna mitmel korral trenni ajal oma kabjanumbrit kaaskondsetest suksudele. Ühe korra ka Kata tagaotsa tõste tagajärjel, Hele seljast ka maha potsas. Ta ise ei saanudki aru, mis juhtus. Au Kellukale, kes ta kõrvale seisma jäi, ponid saavad kohe aru, kui nad midagi on valesti teinud. Teeba nurrus oma taktis ei tahtnud teine aktiivsust trenni lõpuni näidata Kadri pingutustest hoolimatta. Mari särtsakas energia kütab Katas ikka tõelise tempo üles. Hea on vaadata nende koostööd.

Pärast trenni osa, siis korraliku sõnniku käru täit veel traka käru täis loobitud. Laura tuli mulle appi, väga hea oli lahti toksitud sõnnikut visata.

Sõnnik on nii tihkelt ää tambitud, siis annab seda lahti kangutada, kuid oma visadusega käru täidetud saigi. Homme veel tegeleme võsaga.

On ju koolivaheaeg ja meil on igaks päevaks miskit välja mõeldud nii, et käimas on aktiivne tegevus.

Vihma aina vihma kallab.

Jube eile õhtul mõtlesin, et oli suvi ja ka vihmane ja ikka veel kallab. Lisaks kõhedust tekitab pimedas hoovis möllav ja oksi kõigutav tugev tuul. Kui lamp kaaslaseks võtta, kaob viimane kõhedus ning leppima peab selle piskuga, mis kaasas. Mõtisklen, et peab uue valgustuse õue panema. Olen uurinud viimastel päevadel, kellel võiks meie lähedal asuvatel asutustel leiduda korvtõstuk (ehitustel kasutatakse), et saaks vahetada lambis pirni.

Hobustega on nii, et aega pole olnud nendega trenni teha olnud, aga suhtlemas käin iga päev. Herta on hakanud pugema ja samas nõuab, et teda jälle sadula alla paneksin.

Igal külastuskorral on ka mu täkuke alati mu juures ja nõuab suurt tähelepanu. Krokodilli pilguga Testemona on ainuisikuline tunnetades endas suurt omaniku tunnet tähelepanu osas. Peab ta eelis järjekorras tähelepanu ainult tema saamas. Imestangi, et hobused austavad tema krokodilli pilku ja siis kui ta lahkub jälle rahuolevalt oma leivapalakesega, siis asuvad teised positsioonile.

Algas hommik küll vihma sajuga, vahe peal lapsi kooli saatnud, jäin uuesti magama aga siis tunniks.

Jõusaal ja ujumine.

Täna sai siis korralikult sõnnikut välja visatud. Pärast mõne tunnist veel kodus olemist, siis veel ujuma mindud. Tänane saun ja ujumine olid suurepärased, lihased said korraliku lõõgastuse.

Hommikul soovis Herta minuga suurt suhtlust. Suhtlesin temaga südamest-südamesse, imestasin laupäeval, et mida tunneb üks suur hobune. Iga hobune naudib, kui tema peremees-perenaine tegeleb või võtab teda karjamaalt tegevusse. Kui hobune peab tundide kaupa lihtsalt tegevusetult seisma siis tekib neil tüdimus, igavus ja mõnedel tekib pika peale inimese suhtes pelgus. Need viimased päevad olen kogenud Herta suhtlust ja tema soojust nii suure rõõmuga. Laupäeval näitas ta endast ta suurepärast olemust.

Päevakesed.

Eile oli siis vaikne, päiksepaisteline ning piisavalt soe ilm.

Võtsin maha kreegivõsa ja saagisin ära hunniku mädanema läinud palgid, mis lauahunnikust sae juurde tõstetud. Need jäid jalgu traktoriga liiklemisel. Lauda aknale vaja lähedale ajada.

Käisin korra ratsutamas, aga seekord Hertaga, koer. Katsetasin hakamooresid. Ja mulle meeldis, hobune oli hea juhtimise alluvuses. Meeldis ka Herta liikumis kiirus. Kuigi mul oli vererõhk madal, siis meeldis tema aktiivne loomus. Olen aru saanud, et teine kord kui vererõhk jamab teevad hobused mulle ekstreem olukordi, kus mu enesetunne paraneb super kiirusega. Ja kahe tunnise trenni järel ehk siis Lipa, Raikküla matkarada läbides ning koju jõudes oli mu enesetunne suurepärane.

Täna jah, kaelalihased kanged, arvata on, et saagimise järel sain kuskil tuult.Panin siis hobusesalvi jälle kaelale ja asi korras. Nüüd õhtul enam lihased kaela ümber kanged polnud.

Nädal jälle möödas.

Eile sai oma 4 tundi sadulas loksuda. Mul tuleb sadulas eriti sammu sõites uni peale. Kui hobuse liikumine on selline ühe taktiline ja elav, siis see mõjub mulle uinutavalt. Teeba on oma loomuselt elavam ja liikuvam. Üks hea asi, ta ei ehmata nii palju kui tema õde Teele. Tahtsin ka koera kaasa, imestasin kui koer väravas tagasi keeras ja rehe alla puges. Ja mitme kutse peale koer sealt välja ei tulnud. Tundus, et ei olnud mingit tahtmist minuga ühineda.

Kas mõjus koerale, selga võetud seljakott (tavaliselt lähedal metsas liikudes mul pole). Seljakotis olid puhastus harjad ja hobusele tekk juhuks, kui olen liiga märjaks sõitnud. Enda jaoks vihmakeep juhuks, kui hakkab padukat kallama. Kuid mu motiiv pole kunagi ajada meeletult hobust taga, et saaks ise lusti. Arvestan pikal teekonnal, et hobune ei läheks märjaks ja igaks juhuks oleks kaasas jahedate - vihmaste ilmade korral hobusele tekk. Jalga tõmbasin vettpidavad kilepüksid, millel on teine varju pool mis mulle ei meeldi. Tekib sisepinnale kerge niiskus, kuna tegemist on liikumisega tegeleb nahk hingamisega ja siis õhku mitte läbilaskev kile ei lase hingata ja sisemisele poolele tekib vesi.

Mul oli asja Rapla ja tahtsin ka koera kaasa, kuid seekord teda ei tulnud. Pärast teel olles tänasin mõttes oma koera, et ei tulnud. Nii palju oli tol päeval metskitsi söömas heinamaadel ädalat ja neid oli piisavalt omajagu. Kokku nägin neid 5 korral ja korraga nii 3-5 kaupa.

Muidu mõtisklen siiani, et mis asi hoidis tol päeval koera kodus. Täna riidles mööda sõitva autoga, et see ei peatunud ja tema tervitusele tähelepanu ei pööranud. Pipi on lahe koer, kellel on tekkinud omad arusaamad.

Juhtusin nägema saadet, kus teaduslikult püüti tõestada, et koerad suudavad avastada vähihaige laboriproovid. Ja suutsid, see oli huvitav. Kuid see meeldis kõige enam, kus ühele lapsele oli võetud koer, selleks puhuks, kes aitas avastada, kui poisil tekkis veresuhkru alanemine. Ja enne krampide tekkimist alla jooksis vanematele teatama, et lapsel on halb enesetunne. Vanemad kohe süstlaga ülesse läksid ja süsti tegid. Tollest korrast,kui majja oli võetud koer oli ka vanematel tekkinud parem ja turvaline tunne.

Ka ise olen seda kogenud oma koeraga ja hobustega. Kasvõi kui enesetunne on kurb, siis hobune püüab endast anda parima, et meeleolu ikka paremaks muuta minul endal.

... ahjaa, eile suutis mind solvata naabrimees. Mulle tundus, et tal viimasel ajal jälle joomatuurid ja siis ei tea, et iga mõte mis pähe turgatab ja eht joodikulikult käitudes võib ühele naisterahvale kõike ettekanda. Pärast paari lause ära kuulamist, katkestasin kõne ning saatsin nimelise isiku filtriloendisse mõneks ajaks.

Täna muidugi proovis vabandada tuli kogu oma seltskonnaga meile. Üks inimene oli nende seas ainult mõistlik, kuid tunnistan minu jaoks purjus inimese vabandus ei maksa midagi. Eelistan kui inimene peaks minust nii palju lugu ja tuleb kainena siis võtan vastu, kuid hetkel jäin resoluutseks ning pean lugu oma hobist, mida ma ei luba risustada selliste jaburate mõtetega, mis ei sobi ühele normaalsele inimesele.

Olen ennegi kuulnud mõnede inimeste arvamusi ratsutamise sõna osas. ... kahtlen selles inimeste mõtlemisi ja arusaamisi.

Homme on üks huvitav päev, sellest siis järgmine kord.

Uus nädal on alanud.

Alles täna avasin oma blogi, et jagada omi mõtteid ja tegemisi. Viimane nädalavahetus osutus üpris kiireks ja toimekaks. Hobustega tegelesid rohkem lapsed, mina ise pidin olema palju kodunt ära, õnneks said lapsed suurepäraselt hakkama. Muidu tunnen ise, et tahaksin olla kodus, kuid mis teha, nii harva, kui mul võimalus, siis sai käidud pulmas.

Esmaspäeval käisin raha teenimas, et saaks jälle autole kütte raha liikumiseks. Kasutan ära kõik oma vahendid, mida olen jõudnud nende aastatega hankida enesele. Käisin Järvakandis ühele memmele aiamaad trimmerdamas, viisin paar kotti kartuleid (andis kevadel seemet, et siis sügisel talve kartuli vastu saada). Üksik inimene, kuid tundus, et naabrid on kergelt valvel, kui ma memmekesega toas mõnusat juttu vestsin, siis üks tädi välja minnes kuulas ukse taga. Ehh, naeratasin sellele ja astusin kilekott kuivikutega (mõeldud hobustele) näpus, seatud sammudega auto suunas. Memmeke saatis veel enda poolsed tervitused meie hobustele. Nii armas temast... jagasin need siis ka hobustele, et keegi tädike, kes mõtleb teie peale.

Kuivikud jagasin täna hobustele, karjamaale minnes ja hõigates hobuseid, kus siis joosti tuhat nelja. Imetlesin neid kõiki lakad lehvimas. Imeilusad loomad.
Testemona on asunud karjajuhi rolli täitma. Imestan, kust ta selle omaduse on võtnud. Teeba on juhitroonilt kõrvale lükatud. Esile on hakanud tõusma Tassa ja Lipton ning ponid Kati ja Kellukas, Amandast ei räägi ma üldse. Ponid oleksid kogu aeg võimul kui tegemist on söögiga.

Sõnnik laudast aina väheneb, nüüd seisab ees seaaia lammutamine ning vallas käia ehitusloa taotlemiseks.

Vaja on veel teenida kahele loomaarsti arvete maksmiseks raha, siis saab ok oma võlgadega.

Selle nädalavahetusel on jälle Raplas laat, aga sinna me ei saa minna. Kuna keegi teine on ees ponisõitu tegemas. ... huvitav kes see olla võiks...?

http://www.reisijutud.com/node/764

Viide matkaradadele. Huvitab väga Vabariigis huvitavad matkarajad.

Viimastel päevadel on olnud kiired päevad, aga homme üritan mõne hobuse sadula alla saada. Samas ei tahaks kodust eriti palju väljas käia, kuid mis teha, kui kohustused ajavad teine kord välja.

Proovisin uut pilti laadida, kuid jah, kas net aeglane siis ei saa kuidagi moodi siia laadida.

Järgmiseks nädalaks lubab juba lund, kuid ma ei taha. Olen pea iga päev mehele peale käinud, et vahetaks kahe teljelise järelkäru ratta ära. Vana on nii läbi, et sellest enam tolku ei ole ja mehel lähimal ajal plaan sõita oma heade tuttavatega Iisraeli. Ega see eriti mulle meeldi. Mis teha, kui elan sellise jäärukesega, kes ei kuula vaid arvab elavat poissmehe elu.

Loodan, et saan järgmine nädal heina ära tuua. See oleks vaja kiiremas korras ära vaja teha.

... täna lõpetasime siis kartuli järel noppimise. Hommikul sain aru, et teine pool tegi järel noppimise eile ära, kuid jah tõdesin seda alles siis, kui olin hobused sellesse aeda lasknud, kus kartulimaa oli.

Hobuseid aeda viies avastasin mõne hobuse soovi teha inimesega koostööd hoolimatta mõne teatud häiriva detaili kasutamisest.

Esimeseks viisin Testemona, järgmiseks Teeba-Milagrose koos Eeva-Lotaga. Olles need kahekesi ära viinud, kui kuulsin Liptonit kaugelt hirnumisega galopiga väravasse. Imestasin täna tema soovi. Viisin tema teise aeda, kohe järgnes Tassa, Pauliine kes ei lasknud küll päitseid pähe panna, lubas ümber kaela panna talutusnööri. Olen mõelnud, et miks ta on nii hell.

Siis Kellukas ning kõige lõpus võtsin ainult ühe päitsetega ja Kati ning Amanda vabalt järel ja siis ilusti avatud kopli väravast sisse läksid.

Nii et kartulite järel noppimist tegime hobustega ühiselt. Õigemine lubasin koeral põllult hobuseid eemale ajades neid säästa liigsest kartuli söömisest. Muidu kui selja keerata on nad kohe ninapidi kasvõi kartuli kotis, kui neile piire ei sea. Mõni korra käis püherdamas pehmes mullas, nii et karv jäi mudane. Lahedad tegelased... panen siia ülesse lingi, mida jagati FB-is.

http://www.youtube.com/watch?v=nfQJZReXszE

Uus nädal.

Tegelikult on täna juba kolmapäev. Eile hommikul kui Tartu sõidu teekonnale ennast asutasin, võtsin teekonna teises suunas. Mõtlesin põigata ning uudistada Mukre rabast. Tunnistan, et see paik on aktiivse kasutusega koht. Minu jaoks on see natuke igav. Meeldib rohkem, kui rabasse jääb ka mingi osa saladust, müstikat ning vaikust. Minu arusaamist sobib rabasse rajatud rada rohkem koolituseks.

Mulle meeldis sellest rabast, laukad. Nii suure mõõtmelised veekogud ja pingid selles servas. Õnneks rappa, lähimast asustatud kohast kaugemal pole kuskil 3 või 4 km. http://www.neljas.ee/est/rapla/kehtna/?news=942910&category=1&Mukre-rabas-on-nuud-puhkemaja

Teine koht mida ma tee peal külastasin oli Navesti MKA.

See meeldis mulle väga, väga, palju üllatavaid kohti leidsin. Talvel, kui otsisin selles paigas Vanapagana metsaonni, siis nüüd leidsin veel muud kohad ülesse. Hindan väga, et mul on hobiks rattasõit, siis leidsin tänu sellisele liiklusvahendile maastikust hoolimatta rajalt kõik objektid. Põnevaks tegi raja see, et see ei liigelnud mujal, kui kruusatee kõrval. Nii lahe, soovitan külastada.

ww.foto360.ee/loodus/navesti_2006_09_30/

http://www.google.ee/search?aq=f&gcx=c&sourceid=chrome&ie=UTF-8&q=Navesti+MKA

Velise laat.

Toimus see küll 1.10.2011 Velise kiigesaare lähedal. Seekord ma mass hobuste arvuga ma kohale ei kapanud. Mis sinna mineku raskeks teeb. Enamus teed tuleb läbida suure maantee ääres. Mulle ei meeldi matkata auto tee ääres. Eelistan sügisesi viljapõlde (kündmata viljapõllud), metsasihid, rabakooslused - mis kannatavad hobuseid.

Kevadel olin ma andnud sõna ehk siis maikuus viia mõned hobused Sillaotsale, kuid see jäi ära. Mida rohkem lubatud aeg lähenes siis seda enam oli lastel raske leppida mõttega, et nende lemmikud on kuskil kilomeetrite taga, kus nad peavad hulga maad rattaga väntama. Sama kurb mõte tiksus mul endalgi peas. Olen harjunud oma hobuseid ikka hommikuti aias kodu juures nägema. Ja kui mul puudub teatud hobused, kuidagi tühi ja kurb on minulgi.

See selleks, tagasi siis Velise laada juurde, sinna läksid ponidel Anete ja Aade. Mina Joeli ja Lauraga auto ja telkimis asjadega järele. Tee peal tegime peatuse, et anda lastele videvikus veel kodus keedetud kuuma teed joogiks. Tean omast käest, et hea vahel kui keegi seda pakuks. Teatud aja möödudes ja kehalise tegevuse juures on hea soe jook. Otsisisn kodus termost, kuid mida ei leidnud oli termos.

Kannus seisis ka tee kuumana. Saime siis laadaplatsile, kus siis kohanäitaja platsi meile jagas ning heade soovidega meid oma tegemisi toimetama jättis. Oma arust sai ühises koostöös telk ilusti ülesse, aga mis öösel juhtus.

Hobustele aia. Olles need toimingud sooritanud läksime siis Anetele ja Aadele vastu.

Magama läksime üpris kohe, kohale jõudes oli kell juba pea 22.00 saamas. Kõik oli ok. Kui kell 3, mil ma ärkvel ning kuulasin lähedal olevate Kati ja Kelluka mahlaka rohu krõmpsutamist. Sain ma aru, et ponid on lahti saanud. Mõtlesin, et ma veel välja ei torma. Lahe nali oli see, et Kati oma mokkadega haaras just väljaspool telki Laura pea kohal. Laura pobises läbi une,, Joel mis sa krõmpsutad'' see ajas mind muigama. Hommikul mainisin. Üks lastest keeras ennast ja Kati selle sahina peale ehmatas ning tormas ummisjalu minema ja telk vajus meile selga. Mina ütlesin, et hobused jooksid minema. Egas miskit, mina ja Anete telgist roomasime välja ja ponisid püüdma. Saime need kätte enam aeda ei pannud. Sidusime puude külge, et mõni tund veel. Kuna nad oli kahe peale selle väikse aia tühjaks söönud ja siis sellepärast ka ennast välja muukinud.

Ega enam suurt und saanud, varsti kell 5.00 hakkas rahvast voorima ehk siis kaupa pakkuvad inimesed oma transadega kohale kärutasid. Vahel sekka kostusid ka traktori müra, mis aitas vahel kinni jäävaid autosid. Pinnas seal on savikas ja kohati vesine, siis seal see oht eksisteeris. Lastel laadel läks hästi ja mina oma kodus oma tegemiste asjadega jäin rahule.