Eilen päivällä vierailes minun eno tyttäreni Kadi oman pojan Rolandin kansasi. Teivat monet kuvat ja vietivat monen tunnin meidän luona huvitavan aikaan.
Siin nad on siis. Kadi ja Testemona ; Roland ja Kelli - Kellukas.
27. juuni 2011
21. juuni 2011
Inernet, digilevi ja muud mugavused.
Me ei kujuta ette igapäeva elu ilma mobiilita ette, palju asju saab ajada korda, võtta ainult üks kõne ja ongi asi korras. Kui see peaks alt vedama ei oska keegi selle kohta anda mingit kohest vastust, miks see nii juhtus.
Internet... eks on neid kes ilma selleta enam ei saa, kuid saata elektroonselt kirja on see mugav ja mõnus. Kui see aga mingil hetkel alt veab, kas peab hakkama igat suhtlust kontrollima. Tegelikult ütlen, eilseks panid ühed inimese aja kinni. Omaarust saatsin nendele tagasi sideks kirja eelmine nädal varakult vastusega tagasi, kuid jah nad väidavad, et ei saanud mingit kirja. Keda uskuda. Vaatasin siis, saadetud kirjade kausta, kuid seal kajastus, et olen, aga kuhu kadus saadetud kiri...?
Sama nali digilevi, kui vähekenegi ilm muutusi teeb on ka teleka pilt kehva... milleks oli vaja üle ühtsele digilevile, ainult välja mõelda, kuidas inimestelt rahasid välja meelitada.
Pahandama panebki, et müüakse tooteid mis on jäetud rasketes oludes testimata siis kui käes jamad ei taha nendega tegeleda ainult eraldi tasu eest
Sama ka mobiiliga, kahtlustan, et selles maailmas mobiililainete võnked on levikutega sellised heitlikud, miks muidu hakkab sissehelistaja korral teleka pilt võbelema. Nii see on, järgmine nädal käin oma 7 aastat vana mobiiliga remondi töökojas, lasen uurida, kas vajab see tehnika ime vidin puhastamist.
Eilse päeva seisuga võtsin hoiaku, et iga kord kliendiga suhtlemisel küsin kontakti ja siis küsin ise isiklikult üle. Enam ei usalda tehnikasajandi imevidinate korraslolekuid ning kliendi siirast huvikindlust. Ok, see selleks
...
Eks aeg juunikuus jookseb väga väga kiirelt, et siia kiigata ja miskit edasi kirjutada, pole aega. Samas ei taha tühjast ja tähjast kirjutada. Mõni päev on möödas, kui alustasin uue raviga ponil. Tunnistan, et jätsin valuvaigisti andmata. Proovisin ise ehk siis maitsesin ning vaatasin, et ega valuvaigisti, mis oli mõeldud, kui loom põeb laminiiti. Kuid ma teadsin juba tegelikku põhjust, tegelik probleem seisneb külmetumises ja märja värske rohu söömises. Sel ajal, kui ma koolis Tartus oli, ei pööranud lapsed sellele asjale tähelepanu, et Moorits peaks ööseks sisse viima ja heinu andma. Ja hoidsid koos teistega väljas. Siis kui tagasi tulin märkasin, et asi oli tõsine. Kõrge palavik ja vedel roe (määrdunud saba tunnistajaks). Alustasin koheselt antibiootikumi raviga, anda hobustele valuvaigistit või inimrohtu kõhulahtisuse korral võib asi viia vastupidise tulemuseni (asi võib lõppeda surmaga). Soovitus, kes keemiat ei tunne peab arutama asju vetidega, pidasin aastaid küülikuid, kes on kõige õrnemad loomad ravimisele. Igat asja peab enne kaaluma ning sõltuvalt haiguse kliinilisest pildist ja kulust peab tegema väga põhjaliku otsuse. Nõuka ajal, sohvoosis tegutsevad loomaarstid ei olnud sel ajal eriti huvitatud küülikute ravist, siis pidin paljul juhul ise praktiseerima teoreetiliselt kättesaadavatest raamatutest. Sellest, miks mul sügav huvi veterinaaria vastu. Aidata loomi, kui neil on probleeme. Rõõmustan alati siis, kui loom on täielikult tervistunud. Muidu on nii, kui on asi väga kriitiline, siis kaon mõneks ajaks oma probleeme lahendama ja enne ei hakka rääkima, kui ilmnevad sellised tunnused, mis mind rõõmustavad.
Poni uriin oli norm värvusega, ekskremendid sellised nagu olema peavad. Täna tundsin kergendust, söögiisu on paranenud, joob. Nüüd oleks vaja täiendavalt anda juurde elektrolüütidega rikastatud sööta = parandab ainevahetust ja annab juurde kõhulahtisusega kaotatud sooli ja mineraale.
16. juuni 2011
Päev peaaegu möödas.
Korra päevas teen ringkäigu karjamaal, kus hobused praegu söövad. Huvitavaks nähtuseks on see, et enne süüakse ära ristik, siis läheb orashein edasi juba valikuliselt.
Mooritsa viin seltskonda ainult paariks tunniks, kuna pean päeva ajal maja juures rohtu andma ja süstima. Kuna kehakaal on langenud, siis ei taha vihmaga ööseks välja jätta = võib külmetuda.
Söödaratsiooni võtsin 3- 5 pätsi sepikut või saia. Üle eilne vereanalüüsi tulemus näitas, et valgu tase on kriitilises seisuses. Olen tekitanud ponile sellise olukorra, kus sööt paneb teda tahes tahtmata vedelikku rohkem tarbima. Ja et ta ei tunneks ennast väga eraldatuna, siis käime karjamaal, teistega suhtlemas.
Kui ma ta jälle koju tooma läksin, siis Mooritsa lemmikmärad tulid väravasse saatma (hetkel kaks mära indlevad). Pika pilguga vaadati igatsevalt Mooritsale järele. Koju minnes oli mul tunne, et peaksin poni sülle võtma, sest käik oli vastupunniv ning tõrkuv. Kuid jah oma jala peal ikka koju saime. Kus siis ootamas kuivad heinad ja rohuports nii süstimiseks kui ka suukaudseks annustamiseks.
Vet. laboris arvati, et järsku on laminiit, mul puudub selle haiguse suhtes mingi kokkupuude. Kuid minu kirjelduste peale, siis ikka ei osatud kindlalt öelda, mida põeb. Kuna vereanalüüsid mis ma viisin ei andnud seda välja.
Ootan juba homset, ahjaa, mul veel kohustus naabrimehe kitse lüpsmas käia. Eelmine nädal olevat näpu purustanud ja ta ei saavat ise hakkama, ehk siis oli õmmeldud.
Ootan juba homset, ahjaa, mul veel kohustus naabrimehe kitse lüpsmas käia. Eelmine nädal olevat näpu purustanud ja ta ei saavat ise hakkama, ehk siis oli õmmeldud.
15. juuni 2011
Eilne käik linna oli asja ette.
Üsna palju sai maha liigeldud, kuid tunnistan, et nii palju, kui mul liikluses rattaga tuli ületada ristmikke ei kohanud kordagi ebaviisakaid liiklejaid. Pigem kohati tänasin viisaka tee andmise eest juhte.
Vereproovi viisin Västriku kliinikusse, tunnistan ma ei tea, kas Rapla lemmiklooma kliinikus ka sellist asja tehakse, ei tea.
Otsisin sobivat valuvaigistit ponile ehk siis kliinikut, kus see võiks müügis olla. Isegi Nõmme vet. kliiniku asukoht oli minu jaoks üllatav, peaaegu Pääsküla külje all. Lõpuks saanud sobiva ravimi, siis kimasin läbi Pääsküla Liiva jaama, oodata oma rongi ning alustada tagasi teed. Ja teha kiiremas korras esimesed süstid Mooritsale. Täna ei oska veel kommenteerida, käisime korra karja juures, praegu on sees, kuivad ja närvutatud heinad ees. Õnneks kõht hakkas läbi käima, juba eelmise nädala lõpus vaatasin,et ei miskit tee.
Täna on jah juba mitu korda ja silma all teinud, siis mu kahtlus oli ikka tõene, et kõht ei käinud läbi.
Mured on kohe looma tervisega. Tavaliselt olen ma skeptik, kes enne palju ei räägi, kui täheldan, kuidas loom paranema hakkab. Veidi aega ja kannatust.
13. juuni 2011
Suvistepüha teine päev.
Eilne ilm leitsakuliselt palav. Viimane nädal pärast ussirohu andmist olen jälginud Mooritsat ja palunud seda teha ka lastel. Eile lasime lastega hobusekarja nüüd siis Kuusikmardi karjamaale. Joel vedas sinna jootmisvanni, mina korrastasin aia. Niitsin teerajad sisse kaevu juurest aia äärde, kus joodame hobuseid. Käisin vaatamas õhtul hilja veel Mooritsat, kuidas ta ennast tunneb ning ega mutukad teda väga kiusa. Tundus, et oli leidnud enesele hea varjumiskoha. Olles hommikul vara jälle hobuseid vaatama läinud. Märkasin Mooritsa tagumise reie sisekülgedel hangunud verejälgi. Asja uurimisel selgus, et öösel olid teda veel kiusamas käinud kihulased. Ega midagi koju ja putukatõrje vahenditega jälle tagasi. Puhastasin kõige õrnemad kohad, kus oli tekkinud kerge haavakärn ning pihustasin siis talle üle keha lehkavat putukatõrje vahendit. Tundus, et asi toimis, igaks juhuks sai pihustatud erinevaid tõrjevahendeid. Mutukad, putukad selleks korraks lahkusid ja poni jäi rahulikult kõrrekesi ja ristikut otsima. Mis vaevab ponitäkku, õnneks on loomaarst tulemas, kes võtab vereanalüüsi ja mille ma homme hommikul vara siis Tallinna toimetan, et teada saada mida vaevab ühte looma, kes oli paar kuud tagasi terve, kui purikas ning alustada raviga, mis aitab. Umbes ei tohi kunagi ravimeid kasutada.
Natuke veel Vääriselupaikadest...http://www.loodusajakiri.ee/eesti_mets/index.php?id=1026
12. juuni 2011
10. juuni 2011
Kiired ajad.
Hetkel ei ole matku teinud, kuid järgmisel nädalal peab miskit tegema hakkama. See nädal oli mul üks laps laagris ja koju sai eile. Pojaga sai käidud orienteerumas valdade suvemängudel. Eile ise osalesin rattakrossil, kus mul eriti hästi ei läinud, kummi purunemine ja selle vahetusele kaotasin ajas. Siis kukkumine, ühe ratturi sisse sõitmise tagajärjel. Kuid teise ringi ajal juba, kui tajusin rohkem rada ja ratast, läks juba tempo päris kiireks. Rada oli keskmise raskusega. Jäin kokkuvõttes 10, finiseerumise järel astus ligi üks korraldajatest, kes siis mainis, et läbisin raja lõpuni. Mainisin jah, et ei saanud jätta pooleli, see oli lahe tunne, kuna tunti huvi, et kuidas ma nii kiirelt selle kummi suutsin vahetada (mainisin, et ameti saladus).
Eilsest õppisin palju ja sain endast palju teada, et olen vahel võimeline kiiremateks tegemisteks ehk siis kummi vahetama veel kiiremini, kui seda siiani olen teinud. See oli mul super päev.
Oleme sel nädalal ka ujumas käinud, ees seisab veel vanema tütre lõpetamine.
Ees seisab veel karjaaedade korrastamine, ehk siis Lepatriinu kinnistul ja Kuusikmardi kinnistul, sellel viimasle on muidu aed ok, aga pean majavaremete juures tegema niidutöö, hävitama verehurmarohu, mis lokkab massiliselt, kuid mürgine taim.
Lepatriinu kinnistul aga juurima jälle Sinise käokinga.
5. juuni 2011
Kiired ajad.
Trenni oleme teinud, kuid lihtsalt pole aega olnud, et blogisse kirjutada. Loodan, et saab vaikselt tasakaalu taastada. Kuigi vanemal tütrel lõpueksamid, siis eks elan vaikselt kaasa, kuid tundub, et ta on hästi valmistunud.
Mis puutub probleemsesse ponisse, ta on nüüd kosunud, kuid jah käitub nagu mära. Kummaline see loodus.
Mõtlen, mismoodi teha, mul vaja tuua majja täkk, et saaks järglasi. Mis teha Hertaga, kas viia Viljandi lähedal asuvasse Heimtali talli paaritusse või peab lähedal oleva täku juurde viima.
Anetel on järgmine nädal laagris olla neli päeva.
1. juuni 2011
1.Juuni. Lastekaitsepäev.
Nii mõnusad ilmad lõpuks käes. Meil toimub hetkel kartulipanek. Vaikselt trimmerdan, veel on jäänud teha tee ääred.
Mul oli siin ühe hobusega ikka tõeline tervise probleem, et tundsin hirmu, et kaotan selle looma. Kuid sain haigus tekitaja probleemi. Arvata sai poni külma, kui ma viibisin Tartus. Lisaks külmale sõi ta märga noort rohtu. Ja kuna teades, et tal varemalt probleeme seedimisega.
Alguses langes looma keha hoiakust, et maks haige. Küsitlesin lapsi, et mida nad talle söötnud on, kuid maks ei jää kunagi sellise lühikese ajaga haigeks. Jälgisin paar päeva hoolega, kuid ikka miskit erilist silma ei hakanud. Isegi väliselt kombeldes ei saanud miskit kindlalt selgeks teha. Kuid siis mõõtnud keha temp, sain aru, et ikka kuskil on põletik. Vaatasin kas mu koduses apteegis veel antibiootikumi on... jah õnneks oli. Komplesmise järel oletasin, et muud viga ma ei leia, kui sooltepõletik.
Pärast esimest süsti ehk siis järgmisel hommikul loom sõi, seisis öö läbi jalgadel enam pikali ei olnud. Mul oli juba tõeliselt suur hirm, et annab otsad. Hea seegi, et nüüd on isu tagasi ja sama sugune nagu enne. Kummaline oli see, et ta jäi päris kiirest lahjaks ja see häiris mind.
Kui loom haige ei pane teda kõige parema tahtmise juures sööma ega jooma.
Täna oli juba ta selline, et paaritas märasid, kes indlesid. Ahjaa hea uudis veelgi, ta on nüüd tõeline täkk, teine munand laskus ka kõhuõõnest oma kotti.
Loodan, et nüüd saab hakkama oma täkuks olemisega.
Tellimine:
Postitused (Atom)